Peeter P. ”wolli” Mõtsküla: esimene hüpe

Oli 1996. aasta karm talv, kui elukeeris viis mind maineka ühiskonnaliikumise WCFauna ridadesse. Seal tutvusin ühe lärmaka (kuigi veidi vähem kui mina) ja õllesõbraliku (kuigi veidi rohkem kui mina) pässiga, kelle teksade tagataskule oli tikitud sõna “Peedu”. Peedu oli kolm korda langevarjuga hüpanud ja üritas pidevalt seda asjaolu ära kasutada odava populaarsuse võitmiseks, mis tal ka õnnestus.
Talv möödus ja lumi sulas ära. Aeg läks ja Peedu leidis, et võiks veel paar litrit panna. Minul polnud mitte halligi teha, see-eest aga oli mul hall autorimakas kersse all. Ja nii seisingi ma ühel suvehommikul Stockmanni parklas (tollal ei olnud seal veel ESSi papinorijaid) ja ootasin, et superlangevarjur Peedu peale võtta ja koos Kuusiku lennuväljale põrutada (Peedu oli nii palju jauranud asjast talvel, et ma tahtsin seda värki oma ihusilmaga näha).
Lennuväljale jõudnud, selgus, et ei hüpata. Pilved olid madalal, tuul kõva ja lendur ainuke kaine mees lennuväljal (ta lihtsalt põhimõtteliselt ei joonud tilkagi alkoholi). Aga Arsen (tema oli klubi pealik) ütles nagu tavaliselt vaheldumisi “Lootus sureb viimasena” ja “Pasmootrim” ning kuna midagi targemat teha ei olnud, korraldas Peedu mulle ekskursiooni mööda langevarjurite koolituseks kasutatavaid rajatisi.
Rajatiste hulgas oli kahemeetrine kolme astmega piimapukk, mille otsast sai — algul madalamalt, siis kõrgemalt — õiget maandumisasendit harjutada. Tollal ei teadnud veel keegi, et seda asendit hakatakse tulevikus nimetama PRMKKK. Asja nimi oli hoopis “Jalad koos maandumizel!”.
Teine oluline rajatis oli umbes kuue kuni kaheksa meetri kõrgune torn, mille tipust oli ligikaudu 20 meetrit eemal asuvasse liivahunnikusse tross veetud. Trossi küljes rippusid langevarjurakmed mingisuguse kuullaagrikelgu otsas. Rakmetesse sai sisse istuda ja siis — hopp — torni otsast alla kelgutada. Esimene kord oli eriti jube, sest normaalne inimene kardab 8 meetri kõrguselt alla hüpates oma jalaluid katki teha. Aga maandumine oli naljakas (kõvasti koos hoitud ja ette sirutatud jalad paiskasid üles liivapilve, millest valdav enamus sattus suhu, silma ja krae vahele). Pärast seda, kui ma olin kolmandat korda tornist hüpanud, ütles Peedu, et ma pidin lollakas olema, sest seda ilgust (ta pidas silmas tornihüpet) kästakse koolitusel ainult kaks korda teha.
Siis otsustati, et spartsmeenõ (st need hüppajad, kellel kandilised varjud olid) lähevad ja teevad ühe padjommi (ehk tõusu). Minu (ja Peedu) suguste algajate jaoks oli tuul liiga kõva. Nii me siis maa pealt passisimegi ja minul vist isegi hakkas ila suunurgast natukene tilkuma.
Arsenil paistis vabam hetk olema ning ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et kuidas mina ka hüppama saaksin. Arsen seletas, et ei tea, millal uued kursused tulevad ja et praegu ei ole ühtegi gruppi koos ja nii edasi. Mina teatasin selle peale, et mul on Ülo Keeduse “Kukkumisest maandumiseni” kuus korda kaanest kaaneni edasi-tagasi läbi loetud, ja et kogenud parashütist Peedu on mulle kogu maapealse koolituse juba ära teinud. Arsen vaatas mind nagu lollakat ja siis ütles, et davai, võta järgmisel laupäeval 1200 krooni kaasa ja siis vaatame. Tollal maksis kolme hüppega kursus nimelt just sellise summa.
Nädal möödus ning mina võtsin oma jalgratta ostmiseks korjatud raha kaasa ja kimasin Peeduga koos taas lennuväljale. Arsen rääkis mulle veelkord kõik kümne minutiga üle (hüppad instruktori käsu peale välja, loed kolmeni, tõmbad rõngast, kontrollid kuplit, tõmbad varuvarju punase tropi välja, maandumisel keerad ennast näoga sõidusuunda ja jalad koos maandumizel) ja küsis, kas ma sain aru. Mina ütlesin, et sain küll. Ma vist ise uskusin kah, et mul on kõik selge. Siis Arsen teatas, et tuleb oodata, sest tuul on liiga kõva.
Ootasin. Kella kolmveerand üheksa paiku õhtul ütles Arsen, et ma võtaks endale varju ja paneks selga ja teeks rihmad parajaks. Õnneks oli Peedu mind abistamas ja ma sain sellega hakkama. Aga käed läksid natuke higiseks ikka ja mõte käis peast läbi, et äkki jätaks selle pulli katki. Arsen pidas mulle veel viieminutise loengu ja kupatas lennukisse. Seal oli üks teine vunts, kelle nimi oli Roma ja kes oli teinud umbes 2000 hüpet. Tema pidi mulle ütlema, kuskohas välja hüpata.
Kuri saatus sättis asjalood niimoodi, et ma jäin tookord esimese tõusu esimese ringi esimeseks hüppajaks. Alles hiljem sain teada, et seda nimetatakse “na mjaso”, kuna need lihaks hüppajad lendasid aeg-ajalt metsa või kuhu iganes. Sest ega keegi ju päris täpselt ei teadnud, kuidas see tuul üleval puhub. Veidike oli abi “pristrelka” nimelisest vidinast, mis nii umbes 600 kuni 800 meetri kõrgusel uksest välja visati ja mille lennutrajektoori järgi siis tuule suunda määrata üritati. Aga Roma oli sigakogenud vend ja Arsen ütles mulle, et teda võib usaldada.
Nii ma siis istusin lennukis, otse ukse vastas, ja mõtlesin omaette, et kas jalad lähevad nõrgaks, kui uks lahti tehakse, või mitte. Siis otsustasin, et kurat sellega, sellele mõtleme siis, kui uks lahti tehakse, ja nohisesin omaette ning mõtlesin läbi, mida ma tegema pean: “gatov-pashol, hüpe, kukun-üks, kukun-kaks, kukun-kolm, rõngas, kuppel ümmargune, punane tropp välja…”. Lennuk kõigutas ja spartsmeenõ tundsid oma elust mõnu. Keegi ütles mulle, et ne baiss, eeta tebee nraavitsa buudet. Ma ei mäleta, kes ta oli.
Oli 22.juuni 1996 ja kell näitas 21:20.
Siis käskis Roma mul püsti tõusta, kohendas stabiilkupli sundavamisköie laetrossi küljes paremasse asendisse ja tegi ukse lahti. Mina küünitasin välja vaatama ja jõudsin kergendatult ohata “Uhh, see on nagu maakaart ja maakaarti pole ma küll kunagi kartnud”, kui Roma mind veidi tagasi tõmbas ja oodata käskis, sest lennuk ei olnud veel õigesse kohta jõudnud. Mina vahtisin vaheldumisi õue ja Romat, ja siis ta ütleski “Pashol!”.
Minul oli suur punane kiiver peas, lennuki mootor mürises ja ukse taga kohises tuul. Tõmbasin pea lennukisse sisse ja küsisin: “Seitshas shtoli?”. Roma kordas: “Pashol!” ja andis mulle samas väikse müksu vastu õlga. Pudenesin välja. Ainus, mida ma mäletan, oli see, et lugesin “kukun-üks, kukun-kaks, kukun-kolm, RÕNGAS!” ja tõmbasin avamisrõngast. Kuigi ma teadsin, et seda, mis mu pea kohal oli, stabilisaatoriks nimetatakse, oli tunne, et mind on kartulikotiga üles riputatud ja seda kotti keegi hirmsasti raputab. Kas maa poole olid jalad või pea, ei olnud mul õrna aimugi. Pärast rõnga tõmbamist käis jõnks ja üles vaadates selgus, et mul on suur ilus ümmargune kuppel pea kohal.
Vaikus… Vahtisin ringi. Sadakond meetrit eemal olid teine ja kolmaski langevarjur. Samuti ümmarguste kuplite all, aga nemad olid juba minust kogenumad. Äkki kuulsin, kuidas üks neist karjus: “Punane tropp välja! Punane tropp välja!”. Väga hea, et karjus, sest minul oli punane tropp koos selle väljatõmbamise vajadusega pealuu seest minema pühitud. Tõmbasin välja ja olin salamisi tänulik, et teised ikka karjusid, nagu mindki tegelikult õpetatud oli.
Maandusin umbes 50 (või oli see nüüd 15) meetri kaugusele maandumismärgi keskpunktist. Asjade käigust ette rutates tuleb tunnistada, et järgneva umbes 20 hüppe jooksul jäi see mu parimaks tulemuseks.
Ajasin ennast püsti (maandumine polnud pooltki nii täbar kui tornist hüpates), korjasin varju kokku ja läksin Arseni juurde: “Kas ma saan kohe veel hüpata?” Arsen vastas kavalalt muiates: “Hoia seda tunnet, aga tänaseks on kõik”.
Oma esimese käsiavamise tegin 7. hüppel.
10. hüppe tegin 2.augustil, see oli õhudessantväelaste päev ehk “Denj VDV”, mis oli nõukogudeaegsetele langevarjuritele kõige suurem püha. Ilm oli võrdlemisi täbar, kuid Arsen ütles kõigile küsimustele vastuseks “Lootus sureb viimasena”. Tassisime kokku hunniku lõkkematerjali ja olime juba valmis päevakorrapunkti number 2 juurde asuma, kui Arsen teatas “Kto gatoovõ, adevattsa”. Lennuk aeti käima ning ma sain oma senise elu kõige kaunima hüppe. Loojuv päike värvis umbes 700 meetril olevad pilved punaseks ning mul avanes võimalus neid avatud kupli all tasapisi allapoole vajudes näha nii ülalt- kui altpooolt. Oli nii ilus, et pisar kippus silma.
Õhtul lõkke ääres andsime Peeduga Arsenile pidulikult üle kaks pudelit spetsiaalselt valmistatud sildiga “Parashutnaja vodkat”. Lõkke leegil lasti kustuda ning hõõguvate süte hunniku kohale paigaldati reformvoodi, millele asetati “kanakoibõ”. Maitsvate grillkanakoibade, jaheda viina ja naturaalkitarriga toetatud venekeelse laulu saatel läks aeg kiiresti, ning Peedust ja wollist olid saanud “maladõõje spartsmeenõ Reika i Palka”. Olime “nashi”.
20. hüppel anti kõrguseks 1200 meetrit ning lubati tervelt 10 sekundit enne varju avamist kukkuda. Sama õnn sai osaks ka Peedule. Katused sõitsid kapitaalselt maha ning emotsionaalse tasakaalu saime enam-vähem tagasi umbes poolel teel Kuusikult Tallinnasse, kusjuures rõhk on selles lauses sõnapaaril “enam-vähem”.
Esimesel hooajal tegin ühtekokku 34 hüpet ning ostsin endale 500 dollari (tolleaegse kursiga 6000 krooni) eest esimese päris isikliku, pealt lilla ja alt kollase-rohelise triibulise sportlangevarju, mille mark oli PO-16. Peedu ütles, et mul olla tsirkusevari, sest tema oma oli sinine ja punaste kõrvadega. Talv otsa saime vaielda, et kummal ikka ilusam on, ja alles järgmisel kevadel pääsesime OMA varjudega hüppama.