Toomas Soome: esimene hüpe
Mudilasejutt:) ehk siis pealkirjaga minu 1. ja 2. :)
1.
Jätame vahele selle osa kuidas ma kodust lahkusin, kojamehed pühkisid vihmapisaraid klaasilt ja kahtlus näris hinge…. mida enam Rapla poole, seda enam paistis auke hallis taevas ja kohati ka päikest:) Kui jõudsime lennuväljale, siis tuli välja et kogu kamp alles maas ja käib pingeline ootamine. Siiski siiski, tasapisi asjad edenesid ja peale varustuse laekumist ja inimeste funktsionaalse askeldamise ja seletamise järgi esimesed nimed nägudega enamvähem kokku viidud:) Sebimisega saigi nimi kirja, varustus kätte ja selga; rivi kontroll jms oli mõistagi uus kogemus, aga kogu see askeldamine ei tekitanud mingit erilist emotsiooni. Lõpuks niikaugel et lennukisse 3. tõus vist. esimene oops oli uks. Lubatud suure ukselahmaka asemel väike auk ja kiire mõttesähvatus stiilis ‘what if…’ aga kiire viimane exit harjutus ja tiba rahulikum tunne tagasi – sellest uksest saab sisse, järelikult välja ka:P Lennuki põristamine ja õhkutõus tooba aga ärevust tiba juurde. Ekstrekas näitab aknast ümbrust jms, mis on väga abiks ja paneb aju tööle info vastuvõtmise suunas;) uks tehakse lahti… deem. kerge ärevus tekib – kas tõesti juba minek…. ja siis üllatus, üllatus, kiirust võetakse maha ja hetkeks ei tundugi väljaspool lennukit olev nii kurja ja ohtlikuna. Esimene sell läks. Täitsa normaalselt ja täiesti ühes tükis. Parem jalg uksele, käsi piita, silmside ‘valmis’ .. ‘jah’ ‘mine’ ja ….. väljas. asend sees, aga kõhtsada luuletus ei tulnud isegi meelde mitte. kõik andurid registreerivad infot ja ükski mõte ei liigu. appi, keegi tõmbab mind selili, mis nüüd?! ah, vari avaneb:) silmad registreerivad tropikeerud, aga need said nii kiirelt välja et õieti ei saanud arugi mis juhtus ja siis hakkab meenuma et midagi on vist teha vaja… juhtotsad kätte ja testid. algul aremalt, siis julgemini. vist toimib kõik. kõrgused ok (huvitav, miks kõrgus nii aeglaselt väheneb?:) asukoht ok, metsa pole lage väli ainult, vaatan alla, maani on justkui sigapalju minna…. purjetan vaikselt edasi – aega ju veel on… hm osuti ütleb et on aeg maandumiskujundiks. vaatan alla – kas tõesti, ma ju veel *nii* kõrgel… ok, allatuult (seda ma tegin juba nagunii:D), vasakule, uuesti vasakule ja… kurat, põld?!? ee ja angaarid ei tule sugugi lähemale…. lage väli mille järgi ma siis kõrgust vaatan – aga kuidagi saan enamvähem hakkama, fleer ja maa. midagi sai viltu, üks põlv tuli maha panna… esimene tunne tiba nõutu. oli midagi, aga midagi väga erilist nüüd ka mitte… ajapikku hakkavad asjad kohale jõudma ja endaga rahulolu ka:D ehk tagantärele järeldus: kõhtsada, 3D navigeerimine tahab harjumist ja korralik fleer teha!
2.
Tõusu numbrit enam ei mäleta:) kola kokku jms käis nii ludinal et ei saanud arugi, aga lennukisse tatsamisel tõstis pead hirm… kõik istuvad vaikselt, paistab et on tegemist…. üritan aju infoga sööta ja asjad kontrolli all hoida. ‘püsti’, ‘uksele’. Eeee ei ole, juba? Esimene läks, ma pean uksele minema… Kõhklus, ok, olen uksel, ‘Valmis?’ eee… ei ole.. hingan sügavalt, ‘jah’ ‘mine’. Kuidagi sain välja ja asend. Kõhtsada ei tule jälle meeldegi ja ühel hetkel tunnen et ripun – selili tõmbamise tunnet seekord polnudki. Pilk üles – vari alles avanemas, ristkülik on aga see liigutab ennast juba. Otsad kätte ja pumpan kaasa – lahti. Vasak nurk veel veider, pumpan tiba ja keeran ilmselt ka – korras. Vaatan ringi – veider ümbrus, lennuvälja pole näha… Katsun alla vaadata… e, midagi on ees, appi, jube sügaval olen:) jaa bingo, allpool lendab keegi vastu, tuttav nägu, keeran otsa ringi ja leian lennuvälja ka üles:) Seekord põlluni ei lenda aga palju puudu ka ei jää. maandumisel tuleb üks musta-valgekirju junn kahtlaselt lähedale… ja veel lähemale…. ja .. kas tõesti saan sinna otsa ronida, kerge manööver igaks juhuks ja oht on kadunud, maandumine ja jälle nati liiga kiirelt. Fleer pole ilmselt päris ok. Hiljem järele mõeldes on ilmselt viga liiga madalas kiiruses ja nõrgas pidurdamiseks. No saab näha;)