Ülle Penjam: esimene hüpe

Nii see juhtus.

Tegin oma esimese hüppe pühapäeval Ämari lennuväljal lennukilt L-410 varustusega Manta 4. Esmase kirjeldus hüpperaamatus on järgnev: “Exit hea (kirjutatud mitte minu käekirjaga-tõenäoliselt hüppemeister wolli poolt); Sada lugemine jäi ära, tropid SÕLMES, väike kiikumine, pumpasin pisut slaiderit. Maandumine jalad harkis. Parema jala väntisin”, ja veidi hilisemad kommentaarid:”Tuulelipu jälgimine enne maandumist. Jalad kokku enne maandumist.”.
Ämarisse saabusin kahe kursusekaaslasega, kellega kordasime terve tee õpikutõdesid ja üritasime nalja visata. Lennuväljale jõudsime enne esimese tõusu maandumist, mistõttu ümbrus tundus inimtühjana. Peagi aga hakkas langevarjureid taevast alla sadama ning süda järjest tugevamini kloppima, sest see hetk pidi peagi saabuma.

Oli suurepärane päikesepaisteline ilm. 3-7m/s tuulele lisaks paitas minu kõrvu meeldiv mootorimürin, ninasõõrmetesse tungis lennukikütuse lõhn, helesinises taevas ulpisid üksikud sõbralikud pilved. Seda kuidas ma varustust otsisin ja kokku korjasin ning kuidas end manifestisin, ma ei mäleta. Järgmine hetk, mis meenub on Sepandiveixi umbes taoline kommentaar: “Tunked oleks ikka kasulik ranitsa alla selga tõmmata” … olin juba varju selga panemas kui endal tunked alles vööle seotud. Nähtavasti oli antud korraldus “tõus täis, kamad selga”, mis suurendas ärevust veelgi. Kuna ranits oli üliraske ja jalarihmade kinnitustest ei olnud mul ühtegi mälestust, kukkusin varju uuesti selga ajades murule pikali.

… ja siis olin juba lennukis, kiiver peas, kramplik-julgustav naeratus näol. Meenub, et villem ja wolli võtsid viisijupi üles ja mina olin vist ainuke mudilane sellelt tõusult, kes kõva häälega kaasa laulis. Kuna ma olin määratud esimesena välja hüppama, pidin teistele igati eeskujuks olema.
Kui lennuk oli saavutanud vajalikud poolteist kilomeetrit ja end kursile seadis, muutus mootori mürin äkki väga valiks ja lennukis hakkas tuul puhuma sest lennuki uks oli lahti kistud. Siis tuli käsklus “püsti”. Tõusin, võtsin meduusi kätte nagu õpetatud, keerasin näoga lennuki liikumise suunas ja liikusin laes rippuvast nöörist kinni hoides uksele. “Valmis?”-“Jah”.-“Mine”-….tõukasin end ukselt painutades nii kuis sain, sulgesin õhuvoolu pääsedes silmad ja lugesin ükssada …. tugev raputus ja … vaikus. Peakohale kiigates nägin langevarju, slaiderit ja paari keerdu troppides. Karjusin rõõmust. Keerutasin tropid vabaks, haarasin pidurid ja kontrollisin ümbrust. Kõik mu ümber sillerdas ja säras kuid lennuväli tundus nii väike, et koheselt otsustasin maanduda tagumisel platsil, mis paistis oma suuruselt veidikenegi usaldusväärsem.

Enne 300-500 meetrit tegin pööramise, pidurdamise ja varisemise kontrolli, kõik sujus väga hästi, ka maandumiskujundi esimesed 200 meetrit läbisin viperusteta. Kui viimased 100 meetrit kätte jõudsid, tuli mul külm higi otsa ette, sest ma pidin ka kuidagi maanduma. Maapind aga tuli nii kiiresti ja ähvardavalt lähemale. Surusin jalad tugevasti kokku ja fleerisin … maapind aina lähenes … pidurdasin ja lükkasin maandudes parema jala pikalt ette ja kukkusin istuli. Kui end õnnelikuna maa peal avastasin, otsustasin, et hüppan veel.
Aga pakkimislaudade juurde kõndides tundsin, et olin oma hüppeliigese ära põrutanud …mistõttu selleks päevaks oli minu hüppamine hüpatud. Hoolimata paistes liigesest olin väga rahul ja rõõmus ning kindlalt otsustanud edasi hüppama jääda. Hiljem langes minule vastu tuult maandumise kahtlus, mille mitte paika pidamises siiani kindel olen. Aga mine võta näpust, sest samasse piirkonda maandus meist mudilastest rohkem kui üks ja ärevus teeb oma töö. Järgmised 4 hüpet tegin oma esimesel Parasummeril, Pärnus. Hetkel on mul 41 hüpet ja tunnen, kuidas iga hüppega isu aina kasvab ….

Kui aga päris algusest ausalt kõik ära rääkida, siis esimest korda mõtlesin ma lendamise peale, kui isaga nõukogude ajal vene kanalilt “Klub Puteshestvennikov” saadet vaatasin. Arusaadavatel põhjustel ei hakanud ma koheselt ElaK-i kodulehekülge netist otsima ega ka vene sõjaväebaase ründama, aasta siis oli kuskil ´85. Aga saaga jätkus aastal ´96, kui üks ElaK-i asutajaliikmetest mulle viiruse edasi andis. Kuna minu palganumber oli tookord imepisike, jäi asi tol aastal katki. Osavalt tuletas aga Peedu mulle igal aastal meelde, et hüppama tuleb tulla, kusjuures kohtusime alati puhtjuhuslikult Tallinna tänavatel, ja nii 3-4 aastat järjest. Siis oli paar aastat pausi.

2002 aasta juunis, pärast edukat bakalaureusetöö kaitsmist läksin Pärnusse puhkama. 2.juunil, tagasiteel Tallinna otsustasin põigata läbi Pärnu lennuväljalt, kus kuuldavasti leidis aset Pärnu Airshow. Ja äkki hakkas taevast sadama langevarjureid…. ja siis oli minuga kõik, või õigemini, siit sai kõik alguse …. Oskuslikult lugesin kellegi langevarjuri särgilt old.skydive.ee ja sestpeale ei kuulnud minu reisikaaslane pooleteise tunni jooksul muud kui heietusi langevarjutamisest ja minu soovist kohe homme hüppama minna. Järgmisel päeval läksin tööle tund aega varem, lootuses leida old.skydive.ee -lt võimalike kursuste algusaegu ja mõnd pilti langevarjutamisest. Minu suureks rõõmuks algas järgmine algkursus selsamal esmaspäeval. Võtsin ühendust Aatomikuga, kandsin raha üle ja õhtul kell 18 olin Jahus. Mis toimus edasi, seda sa juba lugesid …. Kui annad “kuradile” väikese sõrme, võtab terve käe kehtib minu puhul ka hüppamise kohta.