Margus Kivilaan: esimene hüpe
Esimene esimene oli vist ’89 aastal aga maikuu oli kindlasti. Kivilaane-poiss saadeti kordusõppustele. Olin armees olnud lennuväes. Eks nad siis arvasid, et üks sinine puha ja saatsid mu dessanti. Elasime Viljandi külje all välistes telkides. Ahjudega telgid olid. Ahju pidi öö läbi kütma, et magada saaks. Tegelesime siis ca 2 nädalat d-5 pakkimisega, rakmetes rippumisega, ohtra alkoholiga jne.
Ühel kaunil päeval löödi kamp autodesse, viidi Võhma külje alla, otsiti välja igaühe enda pakitud vari. Siis sidusime kirsasaapad nii hästi-halvasti kui saime nöörijuppidega jalgade ümber kinni, karvamütsid lõua alt kokku ja varjud selga. Prille ei antud ja polnud vajagi, me väljusime selg sõidusuunda. Ah jaa, tropinoaks anti armee tääk, millega raudkindlalt poleks õnnestunud ühtegi troppi läbi lõigata kui vaja oleks olnud. Viimane tsekkimine maa peal ja kopterisse (visati Mi-8 tagaluugist).
Kopteris põrnitsesin kramplikult teiste nägusid ja üritasin mitte mõelda, et nüüd on ainuke pääs tagaluugi kaudu. Meid visati kahe ringiga ca 600m pealt. Mina läksin esimesel ringil. Eelmine vend läks, läksin seisin sinna tagaluugi juurde. Alla ei julgenud vaadata, vaatasin otse. Ette sisendasin endale, et ah see on ju tegelikult mingi poolemeetrine aste, kust peab alla hüppama. Astusin.
Nii nagu õpetatud, vedasin ennast konksu nagu vette pommi hüpates. Parem käsi avamisronga küljes, hüppasin ja lugesin aeglaselt(?) kolmeni. Tuul vihises kõrvus, lugesin veel kord aeglaselt kolmeni ja siis avas automaat põhivarju. (Ma meelega üritasin mitte ise tõmmata, sest keegi ei öelnud meile, et rõngas pannakse käe külge, kui oleks tõmmanud oleks rõngas ilmselt sama teed läinud nagu mu viimane hart)
D-5 stabiilvari pidurdab ikka päris hästi. Kohe tundsin, kui stabiil enam ei hoidnud ja asi jätkus täieliku vabalangemisega nii palju kui troppe oli ja siis pidurdus. Kohe sain aru, miks oleks parem jalarihmad korralikult kinni vedada. Meie varjudel seda punast ma-ei-tea-mida ei olnud, millest peedu kirjutas, nii et kui vari lahti oli üritasin unustada nende lõtvade jalarihmade tagajärjed ja vaadata mis edasi. Peale paari katset oli selge, et d-5 läheb sinna kuhu tema tahab. Nii et nautisin värsket õhku ja lasin ennast kanda.
Maa jõudis häbemata kähku. Maandumine oli täiesti süütu müks selle kõrval, millega oli hirmutatud (muidugi tuul oli ka olematu). PRMKKK, siis varju kustutamine (isegi selle olematu tuulega tükk tegu), vari sellesse turukotti mis kaasa oli antud ja kogunemiskohta tagasi. Hoolega pidi jälgima, et taevast mõni kirsasaabas, karvamüts või avamisrongas vastu kuppu ei tuleks. Selleks päevaks kõik. Järgmine päev ja teine hüpe samamoodi.
Teine esimene
24.05.2000
Olime läbi teinud 2 päeva kursusest. Kolmapäeval Parasiil helistas ja küsis, kas sobib kui teha eksam + VVH + hüpped täna õhtul. Sobib. Jääbki vähem aega mõelda ja ennast närvi ajada. Ämaris löödi meid kiirkorras rakmetesse, VVH-d ja seejärel Peedult teooriaeksam. Mul läks kõige kehvemini.
Varjud selga ja kontroll. Peedu oli küll enne öelnud, et noh sa ju hüpanud, probleemi pole. Minu arust oli küll. Anyway, Peedu kamandas meid ritta ja läksime lennuki poole. See tavaline ütlus, et viimane võimalus bla-bla, siis oli adrekas juba nii üleval et mõttest käis läbi sama vastus, mida Peedu Arsenile välja pakkus.
Lennukis polnud mingit kõiketapvat hirmu. Vanadelt see tavaline va-va-vabalangemine ja pikk ootamisaeg kuni An-2 1,5 km peale ronis. Siis tegi Peedu ukse lahti ja kamandas meid püsti. Siis oli veri vist nii paksult adrekat täis, et eriti palju hirmu sinna kõrvale ei mahtunud. Ma olin viimane väljuja. Minu vastas istus Parasiil. Kui juba seisin seal meduus käes, ajas Parasiil mõlemad pöidlad püsti: ok!
Kuradi hea tunne oli. Mõtlesin kahe käega tagasi näidata, aga parem oli meduusi küljes kinni. Pidin ainult vasakuga leppima. Uksele-valmis-jah-mine ja siis tuli see mõte, et kurat mida ma siin 1,5 km kõrgusel õige olen tegemas väljaspool lennukit.
Vari avanes pehmelt, pole võrreldav d-5-ga. Sain soojenduseks kohe tropikeerud, aga lahenes lihtsalt. Siis reisisin natuke liiga pikalt allatuult, aga lõpuks sain ikka lennuvälja nurka kenasti maha. PRMKKK, pidurid kinni ja vari sülle ning pakkimislaudade juurde ja teine hüpe ca 30 min pärast järgi.