Signe Tiidrus: esimene hüpe

Minu esimene langevarjuhüpe

Esimene asi mille kohe valesti tegin – alustasin kursustega reedel ja 13-ndal kuupäeval. Kursused läbisin suhteliselt edukalt. Ainus tõrge tekkis kui pidi täitma terviseankeedis rubriiki „närvihaigused“. Ja et mitte saada ürituselt kõrvaldatud, panin sinna oma arust kõige korrektsema vastuse – ei tea.

Seega laupäeva lõuna paiku avastasin ennast Kuusiku lennuväljalt varustus seljas ja valmis suurteks tegudeks. Ilm ilus, meel hea, mis veel tahta. Mäletan, et instruktor rõhutas, et Kuusiku lennuvälja ümbruses on palju sobivaid maandumisplatse ja mingit ohtu pole. Kui kuskil mind üldse mingigi kõhklus tabas, siis seistes seal kontrollrivis ja vaadates oma 5 aastasele tütrele otsa – miks ma ometi pean seda tegema ja ju ma ikka ei ole täie aru juures jne.

Edasi polnudki midagi keerulist. Lennuk. Istud. Kordad kõik üle. Vaatad teisi esmahüppajaid ja mõtled, et kas oled sama segase näoga. Üritasin pidevalt aknast piiluda, et kuhu see lennuväli jääb, aga seda ma ei näinudki. Kõik edasine on juba kuuleka sõduri karjainstinkt. Käsutati püsti, meduusid kätte, tobe irve näol naeratasin instruktorile ja nagu ma ennast natuke kallutasin, vihisesin ma sealt lennukist välja. Mäletasin küll, et vaata instruktorit ja lennukit, aga kui mu teod selleni jõudsid, oli lennuk ammu koos instruktoriga kuskile kadunud ja ma kõõlusin seal maa ja taeva vahel täiesti üksi. Ei olnud mul meeles teha mingeid asendeid (kuigi pärast instruktor väitis, et asend olevat täitsa olnud). Kuigi kõva häälega tuli lugeda – kõht sada, kakssada jne – siis ainus mida ma tegin, ma ropendasin seal üksi ja kõva häälega. Vari avanes nii kiiresti, et ma ei jõudnud selle pärast veel muretsemagi hakata. Järgmisena tegin kindlaks, et mul on õnnestunud paar tropikeerdu varjule saada. Tohutult ajas ennast naerma see, et sa ripud kuskil kõrgel ja üritad meeleheitlikult siputades keerde välja saada. Vari pööras, keeras, pidurdas, seega kõik ok. Edasi hakkasin otsima lennuvälja ja esmamulje oli see, et keegi on lennuvälja ära kaotanud või viisid lendurid meid kuskile valesse kohta. Lõpuks* vedas, ma küll õhust nägin seda, aga sinna maanduda pole mul siiski veel õnnestunud. Oma arust olin seal juba tükk aega* rippunud, kui avastasin laheda asja käe pealt (kõrgusemõõtja) ja meenus ka, milleks seda tuli kasutada. Tol hetkel olin umbes kilomeetri kõrgusel. Järgnevalt tuli tasapisi kõik meelde, mis tuli või oleks tulnud teha. Meenus, et pidin ka vaatama, kas slaider on pea kohal. Õnneks oligi, torusid ei tulnud mul igaljuhul üldse meelde kontrollida, kuid ju nendega oli ka kõik hästi. Tundsin ennast seal üleval nagu tõeline Kunn, maa kõik peopesal. Segaseks jäi küll, kas maakera ka ümmargune on, aga maapind oli tõeliselt ilus lipp-lipi, lapp-lapi peal. Terve igavikku* seal olnud, märkasin, et enamik varjureid on juba maapinna lähedal ja mina ikka kõõlun kuskil üleval (hüppasin lennukist neljandana). Hetkeks tekkis ka mõte, mis siis saab, kui see vari ei lendagi minuga allapoole… Edasine läks küll täitsa „metsa“….Üritasin mingi hetk ennast lennuvälja poole tagasi keerata, aga kuna oli vastutuul, siis vedas see mu hoopis kuskile mujale. Nüüd tulid ükshaaval kõik ohud, mis langevarjuri aabitsas kirjas, nagu vaataks mingit hoiatavat õppefilmi „Sinna pole vaja ronida“. Esmalt märkasin, et tohutud lagedad väljad on minu alt kadunud ja ma liigun asustatud punktide poole. Vihisesin üle tootmishoonete, edasi mingi väike tiik ja siis elumajad…Kõrvus kõlasid instruktori sõnad: „Kui suutsid sinna lennata, siis suudad sellest ka hoiduda…“ Ei suutnud ikka küll, pigem oli see mingi kõrgem jõud, mis mind juhtis. Ja siis minu jubedaim kartus…elektriliin (olen küll elektriku tütar, aga see tähendab, et elektrist ei tea ma ei ööd, ei mütsi). Kursusel öeldi, et kui näete poste, siis on väga tõenäoline, et seal ka eletriliin on. Mina poste ei näinud vaid liin läks täpselt kahe elumaja vahelt läbi. Tollel hetkel oli küll tuhat mõtet peas, aga ainus, mida mäletasin, olid jällegi instruktori sõnad: „Ripu liini küljes ja keeldu kõva häälega metallredelist“. Aga vedas, tõstsin jalad nats kõrgemale ja libisesin täpselt üle liini ja järgmisel hetkel avastasin end juba asfaldist. Jube eufooria lõi pea kohal kokku ja olekski tahtnud sinna pikutama jääda, aga meenusid jälle targemate sõnad, et aja ennast püsti, muidu keegi arvab, et sinuga juhtus midagi. Elumajade akendele ilmusid ei-tea-kust kohe terve hunnik uudishimulikke kodanikke. Korjasin elegantselt varju kokku ja küsisin lähedale jõudnud kahelt papilt väga igapäevase häälega: „Ega te ei tea, kus see lennuväli siin on?“. Suund käes, selg sirge, totter-õnnelik irve näos kõndisin maanteele, kust juba auto mind otsima tuli.

Kokkuvõtteks. Järgisin õp. Lauri kuldseid sõnu „Kui kõike ei jõua (ei ole meeles), tee vähemalt pool“. Seega kuigi unustasin torusid vaadata, kontrollisin vähemalt pööramist ja keeramist. Kuigi maandumiskujundist ei tulnud absoluutselt mitte midagi välja (ma tõesti proovisin), oli mul vähemalt meeles kõigega tegelema hakata 300 m kõrgusel. Tagantjärgi ei suuda ma isegi seda meenutada, kas ma fleeri tegin või mitte (minu mõtted oli täielikult haaranud see elektriliin). Tähtsaim oli see, et mul õnnestus kõigest välja tulla isegi ilma põrutuseta. Väikse meenutusena on ainult tükike asfalti paremas peopesas. Ja ameerika mäed ja Eiffeli torni kogemused (kardan kõrgust) on minu jaoks kordades hirmsamad… Etteruttavalt olgu ka öeldud, et tegin samal päeval kohe ka teise hüppe ja ka see läks „metsa“. Igaljuhul tuli see juba märksa paremini välja, st et jõudin juba lennuväljale poole lähemale ja maandusin põllul. Seega lootus, et kolmas hüpe läheb kümnesse, on veel olemas…