Veiko ”sepandiveiks” Sepandi: esimene hüpe
Veiko “sepandiveiks” Sepandi
Esimesest hüppest selle üleskirjutamiseni on möödunud 2 aastat …
Päris kindlasti puuduvad sellest üllitisest pisidetailid, küll aga on jäänud alles emotsioonid ja suuremad muljed.
Hakkaks siis sellest peale, et Ämari lennuvälja üles leidmine kujunes sellel hommikul korralikuks “pain in ass”-iks – peavalu oli nii kui nii olemas kuna eelmine päev oli mu 29. sünnipäev, ühesõnaga avastasin ennast Paldiskist (mis seal Keila vahel ikka kruttida) ja mõne aja pärast siiski ühiskonna ja tulevaste klubikaaslaste suureks rõõmuks ka lõpuks Ämarist.
Sain ennast siis mingile tõusule kirja. Punased tunked selga, vari, kõrgusemõõtja, kiiver ja rivisse. No päris nii libedalt see ei läinud. Tol minu elu jaoks nii pöördelisel päeval toimus veel teinegi oluline sündmus. Nimelt, eelneval tõusul oli “oll” varuvarjuga metsa maandunud ja teda ei suudetud sealt kuidagi üles leida aga kuna kogu otsing ja kõik muu sinna juurde kuuluv toimus minu silmale suht rahulikult ja tundus, et ega see metsa maandumine just mingi harukordne juhus kah ei ole siis ei osanud nagu paanitsema hakata. Oleks “olli” hüppest mulle miskit rohkem teada olnud siis ei tea küll kuidas minu langevarjuri “karjäär” edasi oleks kulgema hakanud.
Rivis kontrolliti siis mudilased ilusti üle (õpilase jaoks suht rahustav tegevus kuna andis nagu veidi kindlust juurde, et näe, tõepoolest selle varjuga kannatab lennata küll) ja lennukisse. Lennusõidust puuduvad suuremad mälestused. Lõpuks jõuti siis 1500 meetrile, mudilased kamandati püsti, meduusid kätte. Kuna mudilane seisab näoga tõeliste skygodide (4km hüppajad) poole siis on see tõeliselt huvitav vaatepilt alati nii mudilasele kui ka kogenud hüppajale. Mudilane püüab endast jätta muljet, et ta tegeleks nagu iga jumala päev mingisuguste ekstreemsustega ja see tänane hüpe ei ole mingi erand – endal jalad all värisemas. Skygod vaatab “tuima” rahuga, silmis ootusärev lootus näha mõnd mudilast kasvõi higistamas. Uks tehti lahti ja sisse tungis hirmuäratav mürin ja kohin. Ei mäleta mitmendana ma välja kargama pidin aga esimene ma kindlasti ei olnud. Komberdasin siis kuidagi selg ehk ka külg ees ukseni ja mis siin salata, uks oli kole koht, sest jalg tuli kuidagi liiga lähedale sellele servale panna ja oht raporteerimata “valmis” lihtsalt välja kukkuda tundus liigagi reaalne. Ei kukkunud raporteerimata välja. Valmis? Valmis! Mine! Läksin, sest tõeline mudilane ei karda ju keda kuraditki. Ma ei tea mis moodi ma sealt välja kargasin aga üks on kindel, kõht – sada – kaksada jne polnud küll olemas. Tean veel, et kui lennukist eemaldusin tegin veel jäsemetega paar abitut liigutust sinna tagasi ronida, ise ahastavalt mõeldes: “idioot, miks ma küll pidin sealt alla hüppama?” Aga lennuk oli minu jaoks juba jäädavalt kaugel.
Vari lahti. Keerab. Pöörab. Ka hakkab vaikselt meenuma koolitusel räägitu. Lennuvälja leidsin kah üles. Jäi veel ainult üks mure: maanduda kah sinna aia sisse, olin sellega nii ametis, et polnudki nagu aega vaadata kui ilus suur ja ümmargune see maakera ikka on. Esimene maandumine oli pehme kui ema süli, ainult jalad olid adrenaliini nii täis, et ei kandnud, tuli siis põlved lihtsalt maha toetada. Ma olin maa peal, elus, terve ja õnnelik! Siinkohal tuleb veel üks huvitav hetk – persoon, kes naaseb oma esimselt hüppelt pakkimislaudade juurde, omab sõnulseletamatut larhvi millist kaunistab totter naeratus, mis on väga visa sealt lahkuma.
See päev sünnitas minus kustumatu iha sellise “totra” naeratuse järele ja maapealsed probleemid on päev-päevalt hakanud üha enam täpistuma.