Eveli Loorits: esimene hüpe

Minu esimene

Langevarjuhüpe oli ma ei mäleta kui kaua olnud mulle kinnisideeks. Ainus klubi, mille kontaktandmed ma tookord kuskilt leidsin, oli Dropzone. Mingit kursust kui sellist ei olnud, riputati mind korraks rakmetega lakke ja räägiti natuke juttu kah juurde. Vari muidugi ümmargune.
Hüpati Ämaris, mis lennuki pealt, ei mäleta. Enamus hüppajaid olid venelased, miskipärast on meelde jäänud üks paks punastes tunkedes töll, kes terve tee üles vist mingit nalja tegi, millest mina aru ei saanud. Üritasin välja mõelda, kuidas see langevari õigupoolest avaneda saab, kui ta karabiiniga lennuki laes trossi küljes kinni on (tundus kahtlane värk). Umbes 800 meetri peal tehti uks lahti, mina pidin välja hüppama teisena.
Kummaline on see, et ma ei tundnud absoluutselt hirmu. Päris ausalt kohe. Mis seal ikka karta, kui ümberringi on ainult kilomeetrite viisi lagedat õhku ja kokkupõrge maaga tundus ka väga kauges tulevikus olevat. (Kusjuures, ka kandilisega hüpates ei tundnud ma esimestel hüpetel üldse hirmu. Teatud ärevus on tekkinud pigem hüppenumbri kasvades, kuna mõelda on hoopis rohkem – avamiskõrguse passimine, redelipulgad, rõnga tõmbamine jne.)
Kui hüppemeister Georgi märku andis, astusin lihtsalt välja ja kõik. Lennuk lendas minema, vari avanes ja järsku oli ümberringi täielik vaikus. Päike paistis selges taevas, väike tuuleke puhus ja elu tundus korraga väga ilus. Maa poole vaadata oli keeruline, kuna kõhu peal oli ilge kolakas varuvari, ma siis kuidagi kaenla alt üritasin piiluda. Algul ei jaganud üldse matsu, et kuhu maanduma peaks, aga lõpuks sadasin üsna õigesse kohta maha. Emotsioonid olid vägevad… aga ma ei hakka siinkohal copy-paste tegema, kes on proovinud, see teab :)!
Siis oli vahepeal 3 aastat whuffo-elu. Aga iga kord, kui suvel ilusa ilmaga nägin Piirivalve Lennusalga lennukit üle lendamas, hakkas hinges kripeldama. Kuni lõpuks ükskord talvel Ax näitas mulle mingit langevarjuvideot (vist oli BOE 2001) (BOE2001 ehk Best Of Eesti Langevarjuklubi – iga-aastaselt koostatav videokokkuvõte klubi hüppehooajast. Saadaval parimates kaubandusettevõtetes :) – A.V.) ja siis ma olin müüdud hing.
Esimene hüpe kandilisega oli 03.08.02. Lennukisse ronides aina imestasin, et mida ma ometi need vahepealsed 3 aastat mökutasin??? Hüpe ise oli kuidagi sootuks teistsugune kui eelmisel korral. Aga sama ülevoolav õnnetunne – milline avarus, milline vabadus! (Muuseas, kas keegi on näinud õpilast, kellel on oma esimesel hüppel õnnestunud kõht-sada, kaks-sada, … lugeda? Sellist tüüpi võiks vabalt kuskil muuseumis raha eest näidata.)
Kõik kulges väga kenasti kuni keerasin lõpusirgele ning avastasin, et minu eeldatavale maandumisalale on kurat teab kust mingi betoonist stardirada tekkinud. Meenutasin Liisu hoiatussõnu betooni teemal vahetult enne hüpet ning oleksin parema meelega ülemisele korrusele tagasi läinud, kui oleks saanud.
Ähmiga ma kas a) fleerisin liiga kõrgel või b) ei fleerinud üldse (fleer – pidurdusliigutus juhttroppidega vahetult enne maandumist – A.V.). (Wolli kirjutas pärast mu hüpperaamatusse “mokk lõhki nagu jänesel”). Maas oli esimene mõte, et näe kui tore, kõik kondid on terved, tõmbaks sealsamas natuke hinge. Teine mõte – kurat, ma olen ju stardirajal, iga hetk võib kuskilt ilmuda terve parv lennukeid, kes kõik sealt startida või sinna maanduda tahavad. Kähku kola kokku ja pikale jalgsimatkale pakkimismattide poole. Ja järgmine päev uuesti ja siis veel ja veel…
Kusjuures mudilane on hirmus tore olla. Esimene hüpe, esimene käsiavamine, esimene 4 km, esimene kord näha vabalangemises lähedalt teist skaidaiverit… Iga hüppega tunned, kuidas esialgu käkaskaela lennukist välja kukkuvast põhukotist areneb lennuvõimeline indiviid ning sõltuvus lendamisest kasvab koos hüppenumbriga.