Martin Koidu: esimene hüpe

Mõte proovida midagi ekstreemset on mul olnud juba aastaid. Sinna hulka kuuluvad kahtlemata ka langevarjuhüpped.

Mis siis ikka. Sai paar kuud tagasi uurima hakatud, kus korraldatakse langevarjukoolitusi sealhulgas ka esimesed hüpped. Olgu ka öeldud, et ega neid kohti eriti palju meie riigis ei olegi. Mõningase otsimise järel jäi sõelale ELAK (Eesti Langevarjuklubi), mille tegevus tundus kõige professionaalsem, läbimõeldum ning algaja jaoks igati mõistlik ja ohutu. Ilma pikemalt mõtlemata sai end hooaja esimesele IAD-algkursusele (IAD hüppe sooritamisel aitab varju avada instruktor) kirja pandud.

Kauaoodatud nädalavahetus, mil oli määratud toimuma koolitus, eksam ning esimesed hüpped, jõudis lõpuks kätte sel nädalavahetusel. Reede õhtul toimus 4-tunnine teoorialoeng, milles võtsime läbi kõik etapid alates hüppepäevale saabumisest ning lõpetades lennukist väljahüppamise ning maandumisega. Midagi väga uut teada ei saanud, kuna olin juba korduvalt läbi lugenud langevarjuri aabitsa, mis täpselt samuti käsitles tegevust lennuväljal, lennukis, väljahüppel, ning langevarjuga opereerimisel kuni maani välja.

Järgmisel hommikul toimus Kuusiku lennuväljal kõikidele noortele varjurihakatistele eksam, mis midagi keerilist ei olnud ning läbi said kõik! Instruktor rääkis paaril kohal vajaka jäänud vastused veelkord üle ning sellega oli eksamiosa läbi.

Edasine tee viis hüppepaika, kus enne õpitu reaaluses katsetamist pidime läbima veel VVH (varuvarju harjutus ehk avariiprotseduuride praktiline harjutamine). See toimus nii, et pidid istuma rakmetes (sedapuhku veel vaid paarkümend sentimeetrit maapinnast), kujutama ette, et oled lennuki uksel ning valmis välja hüppama. See tähendab, et pidid olema juba väljahüppeasendis. Instruktor küsis: “Oled valmis?” ainukese vastusena pidi vastus olema “Jah!”, peale mida tuli tõuge välja kujuteldavast lennumasinast. Edasi juba tugev painutus puusadest ja kehast, et saavutada sama efekti, mille saavutab sulgpall lennates. Väljahüpe tehtud, andis instruktor edasise informatsiooni, millele vastavalt tuli tegutseda. Näiteks: “langevari avaneb..” – selle peale tuli teha juhtimiskontroll – “varju juhtimine ei toimi” – sellisel juhul tuli kohe vabaneda põhivarjust ning avada varuvari.

Peale edukat harjutuste sooritamist tuli panna end varustuse ning tõusu nimekirja. Kuna lennuk tegi tõuse nii meile kui ka naaberklubi varjuritele, siis tuli mul oodata umbes 1,5 tundi enne kui minu tõusu kord kätte jõudis. Kuna ilm oli ilus ning põnev oli jälgida sagivaid inimesi enda ümber askeldamas, siis läks see aeg mööda peaaegu märkamatult.

Kui tuli lõpuks teade, et teine algajate (seal hulgas ka mina) minekuvalmis pidi seadma, siis algas kibekiire varustuse otsimine. Mäletan, et proovisin vähemalt 3 paari tunkesid enne kui endale täiesti sobiva ja terve eksemplari leidsin. Prillide, kiivri ja kõrgusemõõdiku leidmine läks küll libedamalt kuigi kõik vabad kiivrid olid minu suure pea jaoks liiga väiksed. Kuid kuna kiiver on minu tasemega (ehk siis tasemeta) hüppaja jaoks kohustuslik, siis muud mul üle ei jäänud kui hüpata sellega, millega vähegi võimalik. Viimasena tuli selga panna langevari, mille igaks juhuks kontrollis enne lennukisse minemist veel üle instruktor.