Maria Kupinskaja: esimene hüpe

Ma olin alati tahtnud seda teha, hüpata, kas siis lennukist või köiega, aga polnud pärast Alaska 2006 ebaõnnestunud katset kuidagi tegutsemiseni jõudnud. Kui Andre paar nädalat tagasi teatas, et tema tegi nüüd ära, oli tunne täpselt selline, et… “Grrrr!” Olin ühtaegu rõõmus ja kuri, et ma olin alati tahtnud, mõelnud, rääkinud, aga tema lihtsalt läks ja tegi.

Tol pühapäeval otsustasin, et on aeg täita lubadus, mille ma olin juba kaks aastat tagasi Chuckile andnud, sest juba kaks aastat on meie kohtumised alanud kahekõnega: “Did you go skydiving?” – “No, but I will, I promise.”

Olin arutlenud, kas teha esimene hüpe tandemina, kinnitatuna instruktori kõhu külge, või omapead, ning valisin viimase. Ja kui nüüd natuke mõelda, siis ega ma ei olnud enne Andre hüpet (vist) kindelgi, kas esimest hüpet muudmoodi kui tandemina teha saab – aga näed, saab küll.

Kogunesime reede õhtul Pirita TOPi külje all, ELaKi kontoris, kui üht mitmesaja ruutmeetrist, kila-kola ja diivaneid täis ruumi üldse kontoriks nimetada saab. Tom, keda minu keel kuidagi ei Toomaseks ega Ekstremistiks kutsuma ei paindu, pidas meile 4,5-tunnise loengu ning kuna ilm oli kergelt öeldes s..tt, leppisime kokku, et kohtume laupäevahommikul sealsamas, et ei peaks juhul, kui hüppamiseks üldse ei lähegi, ilmaasjata Rapla suunas liikuma.

Järgmine hommik ei olnud eriti vingem, kui reedene, kuid Kuusiku rahvas andis siiski kerge lootuse, et äkki, ÄKKI saab sel päeval isegi taevasse, kuna pilvede vahelt paistvat ka siniseid laike, nii et pärast teoreetilise eksami ja varuvarju harjutuse sooritamist pöörasime autoninad Rapla poole.

Tuul oli muidugi mõnus, puhanguti 10-12 meetrit sekundis, ja mudilased istusid terve hommikupooliku jumala rahus muru peal ning vaatasid, kuidas vanemad tegijad varjude loperdades ja vahel ka selg ees sõites taevas käisid. Kella kolme paiku sai Tõnisel ja purilennukitüübil igatahes siiber ning üsna pea loobusin minagi: “Homme jälle.”

Pühapäeval kell 11 olin jälle platsis. Kuus tundi, kaks banaani, ühe sokolaadi ja lõunasöögi hiljem olin umbes sama tark kui enne, aga see-eest ka päikesest põlenud, väsinud ja tuule poolt nii sassi aetud juustega, et ei tahtnud nende kammimise peale mõeldagi mitte (ahjaa, lihtsalt mainimiseks: taevasse polnud ma ka saanud), sest tuul oli küll vaiksemaks muutunud, aga puhangud ületasid ikkagi mudilastele lubatud ülempiiri. Tõnis+purilennukitüüp polnud vaevunud isegi kohale tulema, targad mehed.

Olin oma niisama olesklemise rolliga juba täitsa ära harjunud, kui Alice’i teade, et tegelikult võiks päeva viimasele lennule õpilased ka kaasa panna, mind rahulikust vedelemisest püssipauguna üles äratas. “Ah, mis!?! Kurat…” Sebisin omale tunkesid, kiivrit, altimeetrit ja prille, süda tõnks-tõnks-tõnks-tõnks rinnus rallit tegemas ja vererõhk kõrvades vilistamas. Avastus, et ma ei suuda rakmetesse pakituna isegi tahapoole painutust nii ära teha, et ma pikali ei kuku (langevarjukott, kuramus, kaalub nii palju, et veab raskuskestme kukele kännu otsa), ei tulnud maapealses olukorras ka eriti kasuks. Proovisime Aatomiku juhendamisel mõned väljahüpped Britast, kelle tiivad olid mulle suuremeelselt abiks iga kord, kui ma pärast painutusasendi võtmist pikali hakkasin kukkuma, ning kobistasime end tagasi maandumisplatsile. Peagi oli Brita mootorite mürisedes kohal ja… oli aeg.

Minu jaoks on siiamaani suur müsteerium, mis täpselt juhtus lennukisse ronimise ja õhkutõusmise vahel, aga paaniline närvilisus, mis mu käed-jalad põgenemisvalmilt verd täis pumpas, taandus tolles kitsas, inimesi täis pakitud ruumis peaaegu täielikult – ühel hetkel ma olin valmis kõva häälega jobtvajumat hüüdma ja järgmisel hetkel oli mul äkki… rahu.

Umbes 1300 meetri peal käskis Aatomik kiivrid tagasi pähe upitada ja sadakond meetrit hiljem avanes Mardi, minu kaasmudilase kõrval uks. Mardi väljumist ma ei mäleta, sest mängisin oma peas viimast korda läbi hüppamise stsenaariumi (pilk Aatomikule, valmis?, jah!, mine!, tõuge, sirutus, raputus, vaade üles, keerud, juhtimiskontroll, lendab) ning varuvarjuharjutust (vaata, võta, vaata, tõmba, võta, tõmba). Mäletan vaid, et kohe, kui Mart ukse pealt kadunud oli, nihverdasin ennastki ukse juurde.

See on kummaline, kuidas asend, mis maa peal läbi harjutades nii võimatult ebastabiilne võib tunduda, on üleval lennukis täiesti okei (aga võib-olla ma olin lihtsalt hirmust nii halvatud, et ise ka aru ei saanud, et hirmus on), sest kui ma seal viimase kannikupoolega lennukiuksel, jalad masina põhja alla painutatud,hüppamiseks valmistusin, ei olnud mul kordagi tunnet, et ma kogemata välja võiks vajuda.

Vaatasin Aatomikku, pigem nägin kui et kuulsin meie väljumisprotseduuri (“Valmis?” – “Jah!” – “Mine!”) ning läinud ma olingi.

Nad ütlesid mulle hiljem, et kui jalgadega sebimine välja arvata, polnud mu sirutusel vigagi, aga ma ei usu seda eriti, sest kuigi ma jätkasin pilguga lennuki jälgimist, nägin ma ju ometi silmanurgast, kuidas käed külgedel edasi-tagasi loperdasid. Kukkumislugemisest polnud samuti mingit juttugi.

Enne, kui ma arugi sain, oli kukkumine lõppenud: jalad käisid üle katuse, pea kohal oli alla vajunud slaideriga vari ja ma põtkisin viimast tropikeerdu. Kontrollisin varju juhitavust, otsisin pilguga maandumisplatsi ning hakkasin ümberringi vaatama, vaadet nautima.

Oli sel vaatel üldse, mida nautida? Raske vastata. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks seda maa ja taeva vahel tugitooli-sarnases asendis rippumist üleüldse nautinud, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle mingit üle mõistuse käivat muljet oleks jätnud. Jah, olid pilved ja oli mustriline maapind ja oli õhku, aga kõik oli kuidagi plass ja sinakas – ma ei tundnud kogemuse ruumilisust.

Kõige tagatipuks lehvis umbes 1000 m kõrgusel mingi, khm-khm, sõnnikuhais, mille kodanikud kaaslangevarjurid pärast suurima heameelega välja naersid, sest tundub, et see oli neile esimene kord kuulda, kuidas esmahüppaja eredaim kogemus oli sõnnikulõhn. Nojah, ega ma väga ei pahanda ka =P.

Tulin maa peale kõvasti maandumisplatsist eemal, kõrge rohu sees, sest hoidsin Alice’i juhatuse järgi telkidest eemale aru saamata, et minu 500 m peal telkidest “eemale” võetud asend tähendas tegelikult telkidest “väga, väga, VÄGA eemal” asendit. Maandumine oli pehme, hästi ajastatud (rääkisin iseendaga kõva häälega: “Mann, ära tõmba liiga vara, ära tõmba liiga vara…”), kordagi käpuli käimata ja… noh, oligi kõik.

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et sellest Lumiku elutoas tugitooli pealt harjutatud painutusasendis, mis tol hetkel nii ajuvaba tundus, oli õhus olles kasu, sest käte harki ajamine oli kuidagi… lihasmälus või nii. Ja veel suurema tarkusena nendin, et oleks ma painutuste juures end veel “Kõhtsada-kakssada-kolmsada-nelisada-viissada” lugema harjutanud, oleks mulle ehk see ka meelde tulnud, kui ma lennukist allapoole kukkusin.

Mis edasi? Õpilaskontol on veel 2 hüpet ja üsna pea saavad sinna veel mõne hüppe rahad peale kantud, sest ma peaks proovima end vabalangemiseni nihverdada – ja kui see ka mingit laksu ei anna, siis on vist vale spordiala valitud.