Liis Narusk: esimene hüpe
16.09.2006-ehk lugu sellest, miks mõned näevad nüüd käekella asemel altimeetrit.
Minu lauaarvutis olid langevarjutamise pildid juba siis, kui ma isegi Eesti Langevarjuklubi olemasolust veel midagi ei teadnud. Aasta võis olla umbes 2002.
2006. aasta sünnipäevaks sain ümbriku Elaki kinkekaardiga, millele peale kirjutet sõnad: ”Be careful what you wish for!”. Sealt kõik alguse saigi.
Esimene hüppepäev oli suisa sulnis- 2006. aasta 16. septembri hommikul oli enesetunne hea, ilm päikesepaisteline ja tuulevaikne. Sain laupäeva hommikul Pirital eksami ja VVH tehtud ning algas sõit Kuusikule. Kohale jõudes selgus, et hüppe-ja varjujärjekord on pikk ja tuleb oodata. Vahepeal käisid empaatiavõimelisemad instruktorid uurimas, kas kardan ka ja kas kõik on ikka hästi ja enesetunne hea ning mind varustati kiivri, tunkede, gogglede, altika ja kinnastega. Ma ei osanud muud vastata, kui et kõik on ookoo, sest ma ei saanud päris täpselt isegi aru, mis tunne mul oli või miks kurat ma üldse seal lennuväljal olen. Mäletan, et kordasin kõik mõttes läbi, mida lennukiuksel ja õhus teha oli vaja ja lootsin ainult, et jumala eest varuvarju protseduure vaja ei läheks. Lõpuks peale paaritunnist ootamist kamandati meid rivvi nagu põhikooli kehalise tunnis, kontrolliti varustus üle ja kästi lennukisse minna. Vaatasin ann kahte ja mõtlesin, et see lennuk laguneb küll juba ruleerimise ajal ära. Ei lagund. Värises ja kolises küll, aga püsis ühes tükis. Lennukis laulsin mõttes ja vaatasin igaks juhuks ainult lakke ning vahepeal kaasreisijaid, kelledest vanemad herod õpilastele grimasse tegid ja murelike nägudega effeksiid (FXC-varuvarju avamisautomaat) uurisid, et noorel segaduses hingel elu veel keerulisemaks teha. Vahepeal panin üldse silmad kinni ja proovisin aru saada, mikspärast ma ikkagi seal lennukis olen. Aga ega enam ei olnud teha midagi, sest lennukiga maanduda ma küll ei kavatsenud. Kõige hullem tunne oli siis, kui uks lahti tehti ja esimesed välja hakkasid pudenema. Ma olin vist kolmas või neljas. Edasi käis kõik juba nii kiiresti, et enam suuremaks hirm minna ei jõudnudki: uksele-valmis-valmis-mine-avamisraputus-pilk üles-tropid kätte-juhtimiskontroll-KORRAS! Siis oli esimene kergendustunne, et jumal tänatud, vari avanes! See ju algaja ekstreemsportlase põhimure. Vaatasin kõrgust. Tundus, et kõik on kontrolli all. Proovisin natuke purjetada vasemale ja paremale, aga väga palju mitte, sest kartsin metsa kohale minna. Vaatasin ümbrust-täielik tühjus. Tuul vihises kõrvus, päike paistis silma ja all laius lapiline maarjamaa. Kisasin korraks JUHHUUU ka, et asi oleks õige ja püüdsin varju all liuglemist nautida, kuigi tegelikult põdesin hirmsasti maandumise pärast, sest see tundus peaaegu sama võimatult keeruline, kui exit. Kuskil 200 meetri peal hakkas maa nii kiirelt lähenema, et hirm läks veel suuremaks. Õnneks olin terve aja vastutuult olnud, seega maandumiskujundi pärast enam muret polnud-surusin jalad kokku ja üritasin aru saada, millal pidurdama peab. Ei saanud aru. Pidurdasin liiga vara ning tegin ühe korraliku PRMKKK (ParemRiidedMustadKuiKondidKatki). Aga ma olin elus ja terve. Ja maailma kõige suurema naeratusega! Sellega on siis nüüd korras- hoolimata teatavast hüppe-eelsest hirmust ei taha ma enam eriti maad mööda kõndida. Lennukid on mõnusad, langevarjud on mõnusad, klubi on mõnus, lennata on mõnus! Õhus on mõnu!