Eesti langevarjurid maakera kuklapoolel

Villem Alango, Eesti Langevarjuklubi

Proloog
Kaheksa märga tüüpi longivad mööda Istambuli tänavaid, suured kotid seljas. Kohalikud proovivad nendega äriõnne või vahivad niisama üle õla järele. Hallist taevast tuleb uduvihma; on kohalik jõuluilm. Need kaheksa on Eesti langevarjurid teel Uus-Meremaa poole. Õnneks ei lähe me sinna jala – see oleks hirmus kallis. Sõber Mart rehkendas kord, et kuna tema jooksutossud peavad vastu umbes 1000 km, siis tuleb kilomeetri hinnaks 2 kr. Oma kaheksakümmend tonni sinna ja tagasi ainult jalavarjude peale – no ei!!!
Õnneks lendame lennukiga ja see tuleb vähemalt neli korda odavam. Tallinn-Amsterdam-Istambul-Bangkok-Sydney-Auckland. Lennukiistme maitse jõuab selle ajaga tagumiku kaudu suhu.

Ees ootavad Uus-Meremaa ja Austraalia. Esimesel elavad kiivid (kiwi) ja teisel aussid (aussie) – nii nad end ise kutsuvad ja olgu nii ka järgnevas loos.

Vahemaad
Me arvame, et oleme maailma naba – kõik arvavad endast niimoodi. Gloobust vaadates tundub, et seal Vietnamist ja Taist allpool on vaid mingid väikesed saared, millest suurim on Austraalia – umbes nagu Vormsi, Abruka, Hiiumaa ja kaugemal Gotland. Vale puha – vahemaad on hiiglaslikud ning kui kaks linna on meetrilaiusel Austraalia kaardil küljekuti koos, siis tegelikult on nende vahel paarsada kilomeetrit. Lennureis Bangkokist Sydneysse kestab seitse tundi. Ja Austraalia on manner, mitte saar.

Miks?
Sellepärast, et me ei ole juba mitu kuud lennanud – Toomas ja Maie tegid küll jõulude eel paar laksu (st hüpet) teletornist aga teistel lõppes hooaeg juba oktoobris. Nii ei saa ju elada! Nüüd läheme sinna, kus on maailma siniseim taevas, parimad surfirannad ja mahajäetud teemandikaevandused, külalislahked veinimõisad, kõrbed ja džunglid. Ning pealekauba on seal praegu suvi. Kolm nädalat suve Eestimaa talve asemel – Mmm…

Lendamine
Sa tõukad end ära. Lennuk kaugeneb tasapisi ja kahaneb täpiks sügavsinises taevas. Kaugel all on mõned pilved ja nende all maakaart, sinu ümber on õhk – pehme nagu sohva ja sinu kõrval lendavad su parimad sõbrad. Nelja kilomeetri kõrguselt kuni langevarju avamiseni üheksasaja meetri peal on umbes 60 sekundit. Need on pikad sekundid ja täis naudingut. Sa lendad.

Muide, reisilennukiga ei lennata – sama hästi võiks öelda et laevaga ujutakse.

Skydive Auckland asub paarkümmend kilomeetrit linnast endast lõuna pool. Angaaride kõrval on elamine; voodikoht maksab 10 raha ööpäevas – pole vigagi. Kui hommikul on ilus ilm, lööb piloot traktorile hääled sisse ja pukseerib lennuki angaarist üle logiseva silla stardirajale. Sild on täpselt sama lai kui lennuki rataste vahe. Ka kontor tehakse lahti ning klubi perenaine Libby hakkab soovijaile hüppepileteid müütama. Samas tegeleb ta ka telefonimüügiga, keedab kohvi, vaidleb ehitusmehega, eksamineerib uusi hüppajaid ning silitab koera. Kõik see värk sujub üldse mitte rabinal, vaid rahulikult ja mõnusasti. Hääletoon ja kõnetempo ei tõuse kordagi.

Kui hüppepäev läbi, jääb enamus kontoritrepile juttu ajama. Ilmub välja õlu ja grill. Seltskond on rahvusvaheline – minu toanaaber on Lõuna-Koreast, äsja saabus paar Hiina lendurit, itaallane avab hinge ja kurdab oma pettumust – tema tulnud siia nimelt pilvitu taeva pärast, aga näe, pilved on üleval. Klubi mustanahaline piloot, 22 aastat vana, joob õhtu jooksul vaid ühe õlle, naeratab kogu aeg ja silitab oma kassi. Ta on sündinud ja koolis käinud Saksamaal, aga isa saatis ta siia kiivimaale lenduriks õppima, et poiss kodus hukka ei läheks. Nüüd sõidutab ta langevarjureid üles-alla, maksab isale tasapisi õpirahasid tagasi ega mõtlegi Euroopasse naasta.

Ilmadega meil väga ei vedanud – oli küll soe, ent pilvede tõttu palju hüpata ei saanud. Kiivimaal tegime igaüks vaid 3-4 hüpet; Austraalias mõned lisaks. Aga need olid nauditavad hüpped, eriti ülalt avaneva vaate pärast.

Ekstreemseim kõrguse-elamus sai meile osaks hoopis Aucklandi teletornis, mille vaateplatvormi põrand on klaasist. Kõik tundsid end kõhedalt – ka meie BASE1-hüppajad Toomas ja Maie tunnistasid, et põlved värisevad. See oli ka loomulik – kellelgi polnud ju langevarju seljas. Ja siis algas kohalik atraktsioon, mille nimi oli skyride. Keegi noormees lasti vaateplatvormi katuselt trossi otsas vuhinal pea 200 meetri kõrgusel alla. Raha eest muidugi. Üles minnes oli mees küll väga kahvatu ent kõndis siiski omil jalul – me ei tea milline ta alla jõudes oli. Igatahes vangutasid langevarjurid päid ja leidsid, et selline asi ei lähe mitte. Mõelda vaid – rippuda mingi trossi otsas ja olla täitsa abitu – sinust endast ei sõltu mitte midagi … brrr! Sõitsime liftiga alla ja tegime sadamas ruttu mõned õlled.

Ekstreemsport massidesse
Päris sellist loosungit polnud, ent langevarju-tandemhüppeid, deltaplaaniga lendamist, sukeldumist, surfamist jpm müüakse kiivimaal ja eriti Austraalias sulle igas reisikontoris ja suveniiriputkas. Lisaks voldikutele ja sooduskupongidele on esil ka professionaalselt tehtud reklaamvideod, mis mängivad poe lakke või otse tänavale paigutatud monitorides. Ja tõepoolest – tööstus käib. Normaalsel hüppepäeval teenindab keskmine langevarjuklubi kuni paarkümmend tandemhüppajat. Kohe pärast hüpet sai igaüks neist diplomi ning kaks tundi hiljem lahkus lennuväljalt, kassett hüppevideoga peos, õlu kõhus ja imetlevad sõbrad ümberringi.

Mitmed harrastuslennuväljad ja neil tegutsevad klubid on tegelikult äriettevõtted ja osanikuks on tihti ka kohalik omavalitsus. Kasumit tuleb ja linnavõim saab sealt ka oma osa. Austraallased ise moodustavad puhkuste kõrghooajal suurema osa klientuurist. Ent palju on ka välismaalasi – eelkõige jaapanlasi, aga viimasel ajal ka hiinlasi ja korealasi.

Ookean
Austraalia läänerannikul õitseb lainelauandus ja sellest saab aimu juba maakaarti uurides – näiteks Surfers’s Paradise pole lihtsalt kaubamärk, vaid ühe konkreetse linna nimi. Tuulevaiksetest ilmadest hoolimata murdusid supelrandades pidevalt kuni kahemeetrised lained ning laudadega sõideti igal pool. Loomulikult sai varustust sealsamas osta ja laenutada. Meie seltskonnas polnud ühtegi oskajat lainelaudurit, ent natuke sai proovitud. Järsult murduva laine jõud on uskumatult suur ja kui hooletu oled, lööb ta su hingetuks ja väänab sookra paremini kui kiropraktik.

Haisid, meduuse ja muid peletisi nii kaugel lõunas me ei näinud, ent paarsada kilomeetrit põhja pool, ekvaatorile lähemal, juhtus neil päevil üks haiõnnetus küll. Tulisoolane ookeanivesi paneb silmad kipitama ja avalikel plaažidel on selle mahapesemiseks tasuta dušid. Plaažide serval on tavaliselt sildid nagu: “SIIT KOERAGA EDASI MINNES TRAHV $200” – lihtne ja ühemõtteline. Tõepoolest ei paistnud rannaliival ühtegi kodulooma ega ka tühje pudeleid või muud prahti. Suuremaid linnaplaaže patrullivad päeval merelt kaatrid ja õhust kopterid.

Loodus
Uus-Meremaa loodus on fantastiliselt mitmekesine ja väga kaunis; mingi ettekujutuse sellest annab näiteks “Sõrmuste isanda” film. Seal praktiliselt puuduvad igasugu mürgised sitikad, samuti kiskjad. Ehkki oli niiske suveilm ja otse langevarjuklubi kõrval oli lehmade karjamaa, polnud isegi kärbseid ega sääski – noh mõned olid, aga hästi viisakad.

See-eest Austraalias on kõike küllaga. Elasime viis päeva langevarjuklubis Byron Bay nimelise linnakese lähedal keset subtroopilist vihmametsa. Konnakoorid röökisid nii päeval kui öösel; muist konni olid mürgised, muist lihtsalt lärmakad. Madusid oli laialt, õnneks huvitasid neid konnad rohkem kui langevarjurid. Kord õhtul, kui Toomas teise korruse rõdul lugusid pajatas, ronis ühele kuulajale pirakas skorpion õlale – kohalikud väitsid, et selline skorpion tegelikult päris ära ei tapa. Metsapeatuse ajal kargas Veikole väike ent usin kaan otse põõsast turja… ja nii edasi. Igat liiki ämblikke jagub kõikjale, aga tõeliselt ohtlik olla see, kel punane rist J seljal. Sõber Tõnu embas meduusi ja ajas pärast rinna pealt nahka ning neil päevil tükeldasid paarsada kilomeetrit põhja pool haid ühe neiu otse tolle sõprade silme all. Pärast seda uudist tundus ookeanis hullamine tõelise ekstreemina.

Suhtlus
Kui istud baaris ja mees kõrvalpukilt pakub: “Let”s have a piss together!”, siis ei maksa appi karjuda ega rusikaid rullida – aussikeeles on piss teatud liiki lahja õlu. Ning to get pissed ei tähenda siinkandis mitte tigedakssaamist, nagu mujal maailmas, vaid enam-vähem vastupidist asja. Ülepea ei kogenud me maakera kuklapoolel ühtegi pahurat inimest ega ägedat sõnavahetust.

Pidusid peetakse nagu meilgi, aga endale üldiselt liiga ei tehta. Peoloomadel tasub siiski arvestada, et sealkandis on blondi-naljad, seksistlik käitumine ja macho-poosid täiesti out. So – have a good time, don’t be a drongo2!

Ka kiivide ja ausside hääldus nõudis meilt pisut harjumist – räägitakse, et nende inglise keelt kuuldes pidada inglased nutma puhkema.

Naabrite omavahelised suhted on umbes sama soojad kui meil lätlastega. Siiski pidada nad vahel kokku hoidma – näiteks öisel New Yorgi tänaval kohaliku pätikambaga vastamisi sattudes.
Formaalsused

Uus-Meremaaga on meil viisavabadus ja Austraalia viisa saab interneti teel umbes kolme nädalaga. Reisi planeerimisel on abiks Google Earth jms. Autolaenutused toimivad ja hinnad on mõistlikud. Tasub arvestada, et maakera kuklapoolel ekvaatori taga on jaanuaris südasuvi ning koolivaheaegade ja muidu puhkuste kõrgpunkt. Sydneyst lahkudes kihutasime umbes 300 kilomeetrit mööda kottpimedaid maanteid, enne kui kell kaks öösel vabade kohtadega motelli leidsime.

Austraalia ja eriti Uus-Meremaa kaitsevad väga oma loodust ja karantiininõuded on karmid – põhimõtteliselt võib koduse metsaporiga kaetud matkasaabaste või taskupõhja ununenud deklareerimata sihvkade pärast vangi sattuda. Enamus jalanõusid ja matkatarbeid on muide Uus-Meremaal vähemalt kolmandiku võrra odavamad kui Eestis.

Uus-Meremaa politsei kasutab rõõmsavärvilisi autosid ning me nägime neid vaid ühel korral – metsapõlengu ajal liiklust korraldamas, et helikopter saaks maanteesilla kõrvalt rahulikult vett võtta. See-eest Austraalias näeb politseinike päris tihti ning automaatkaamerad-radarid jälgivad pidevalt liiklust nii suurematel maanteedel kui ka linnaristmikel. Vähemalt ei toimu see päris salaja – hoiatussildid on väljas.

Selleks korraks kõik
Tahad lainelauda sõita, langevarjuga hüpata, ujuda, võsas ragistada või vulkaani otsa ronida – need paigad, kus käisime, pakuvad selleks suurepäraseid võimalusi. Inimesed on mõnusad ja suhtlusaltid ja sa ei tunne end hetkekski kõndiva rahakotina, nagu see ikka juhtub Aafrikas või Lähis-Idas. Igasugust varustust saab üldiselt mõistlikel tingimustel kohapeal – muidugi tasub neid asju interneti või tuttavate kaudu eelnevalt natuke uurida. Ja lõpuks hoiatus – kui oled seal korra käinud, tahad alati tagasi minna.