Sven Eller: esimene hüpe

Esimene langevarjuhüpe :)

Niisis sai eile tehtud elu esimene langevarjuhüpe.

A nüüd kõigest järgemööda :)
Niipea kui hommikul silmad lahti sain, kargasin püsti, kiskusin kardina eest. Oh seda rõõmu, ilm on ilus, päike paistab … täiesti hüpatav ilm. Kähku pesema ja riidesse, ning Piritale. Sooritasin teooriaeksami, mis oli üllatavalt lihtne ja elementaarne. Olin ka langevarjuri aabitsa enne kursusele tulekut vist 2-3 korda läbi lugenud :) Seejärel VVH(varu varju harjutus) ja sõit lennuväljale võis alata. Tunnistan, et närv andis juba vaikselt tunda :) Ime ,et üldse terve autoga kohale suutsin sõita , kõik mu mõtted olid eesootava hüppe juures, vaevu panin tähele ,et autot milles sõidan, juhin mina :)
Jõudsin kohale. Panin end tõusule ja varjujärjekorda. Peale seda siiberdasin ringi, suitsetasin meeletult ja üritasin kahe kena minu hüppekursusel olnud kena tibiga tutvust teha :) . Ja juba oligi aeg, kui hakati kama(nii kutsutakse varustust) selga ajama. Varustus seljas kontrolliti mind üle, kamandati rivisse ja liikusime lennuki poole. Liikudes lennuki poole käisid peast läbi igasugused mõtted, aga esimest korda tundsin eesoleva ees hirmu just siis. Kahju ,et minust ei tehtud ühtegi pilti lennukis, aga see võis ikka päris hirmunud nägu olla. Igaljuhul kestis ülestõus kuskil 5 minuti kanti, aga tundus ,et hoopis kiiremini. Mäletan, et nagu vaevu olime õhku tõusnud, kui viis esimest püsti kamandati ja meduusid(sihuke väike vari, mis avab langevarju) kätte võtta kästi. Olin viimase viie hüppaja seast viimane. Tõusin püsti võtsin meduusi ja hoitsin seda kramplikult kinni. Kuulisn seljataga olevat kõva tuulevihinat ja vaatasin korra üle õla, nägin esimest õpilast välja hüppamas, lahtist lennukiust ja sealt kaugelt paistvat pisikest maakaarti. Siis mõtlesin, APPI ma ei suuda, pole sellist tohutut hirmu vist kunagi varem tundnud :) .

Ja kohe olidki hopsti kõik minu taga väljas. Oh, krt juba, Appi, EI OLE MINU KORD VEEL!!! Aga instruktor võttis minu käest meduusi ja aitas mind uksepoole. Peast käis läbi mõte, nagunii ma ei suuda välja hüpata, mis ma sinna ukse poole ronin. Aga läksin sõnagi lausumata. Juba seisin uksel. Teadsin ,et väljahüppe asendis uksel peab parema jala ette panema, aga panin vasaku, maetea mingist refleksist, kuna tundsin ennast nii turvalisemalt ja stabiilsemalt tasakaalus. Krt seisan ju lahtise lennuki ukse juures, ma võin ju välja kukkuda :) Samal ajal hoidsin veel vasaku ja parema käega kramplikult kummastki lennuki ukse servast. Õige on aga hoopis nii ,et parem jalg ees, raskus paremal jalal ja parema käega hoiad ukse servast kinni. Igaljuhul instruktorile minu asend ei meeldinud, tuletas meelde ,et parema jala ette tõstaks ja vasaku käga ühest ukseservast lahti laseksin. Lasin vasaku käe lahti, panin parema jala ette ja siis tõmbasin refleksist jälle ära :)))) … maeitea miks, a jalad ja käed ei kuulanud mu sõna. Igaljuhul kogu selle askeldamise juures olin suht kindel, et ma ei suuda välja minna ju tegelt :) . Samas jälle , ego käskis hüpata, ei saa ju olla sitem, kui eelmised neli kes hüppasid. Oh seda häbi, kui lähed maapeale tagasi lennukiga :) Ja siis kõlas küsimus “VALMIS?”. Mõtlesin , “ei ole” aga ütlesin vist “jah” või “valmis” vms. Kõlas käsklus “MINE!”. Tol hetkel vist enam ei mõelnud midagi ja lihtsalt vajusin uksest välja. Isegi ei tõuganud vist, kuigi tegelikult oleks pidanud. Kõva häälega lugemisest ei tulnud midagi välja. Ei mäleta isegi , kas tol hetkel olid silmad kinni või lahti kui kukkusin. Raputus. Vaatan üles, vari ikka veel avaneb ja ongi lahti. Jess!, meeletu kergendus. Ilus punase valge kirju vari peakohal. Võtsin juhttropid lahti, vari hakkas kiirelt edasi liikuma. Proovisn õrnalt tõmmata ühest tropist, seejärel teisest. Midagi nagu ei juhtuks. Proovisin kõvemini, keeras nagu küll, proovisin teiselepoole, keeras kah. Proovisin pidurdada, ka see õnnestus. Sättsin ennast kursile mööda lennuvälja ja rohkem tükk aega varju ei juhtinud. Maeitea, kardsin nagu varju ilmaasjata juhtida. Aeg läks tohutult kiiresti. Järsku vaatasin kõrgust mingi 300 m järel. Peaks maandumis kujundi tegema. Keerasin vasakule, aga arvestasin pöörderaadiusega valesti, igaljuhul kihutas vari palju kaugemale kui soovisin metsakohale. Kähku , keerasin ümber ja suund tagasi. Olin risti tuult, kõrgus tundus kaduvat meeletu kiirusega. Jess , saan puudekohalt minema vaatsin. Oikurat ma olen ju nüüd risti tuult, mitte vastutuult. Enam keerata ,et tohi ,ei jõua. Maandun ristituult suva. Maapind läheneb kiirelt. Aga kurat kaugel see on? , Ma pean pidurdama, aga millal , kas nüüd? ootan veel? ah pidurdan. Jäin õhus seisma. Ja kukkusin otse alla. Jõudsin veel mõelda, et kurat jalgade asend on vale. Kuid juba oli kokkupõrge maaga.
Lebasin kõhuli maas. Esimene mõte: “Jess , elus”. Siis tundsin tugevat valu vasakus jalas. Lebasin lihtsalt maas ja kannatasin valu. Mõtlesin veel ,et kurat, täna ei saagi rohkem hüpata vist. Olin mingi mõned minutid pikali, valu muutus nõrgemaks. Tõusin püsti, võtsin varju sülle ja hakkasin tagasi jalutama või õigemini lonkama. Kuradi kaugele panin. Maandumisplatsini on mingi kilomeeter. Kurat jalg pigistab ja valus on. Toetada ei saa eriti, valus on. Istusin maha, mõtlesin vaatan igaks juhuks. Võtsin tossu jalast ära… vaade polnud just meeldiv. jalg oli parajalt paistes. Mis seal ikka, üritab edasi jalutada. Üritasin püsti tõusta… ai krt meeletult valus, enam ei kannata kõndida. Mis teha? Helistasin siis ühele sõbrale, kes mõningase seletamise peale mu üles leidsid ja autoga tagasi vedasid.
Edasi viis mu tee mustamäe haigla traumapunkti. Seal selgus see, mida olin kartnud ja arvanud. Pöialuu murd ning pean järgmised 5-6 nädalat kipsis olema.
Aga noh, üldmulje hüppest: “vinge, super, lahe, kaiff” :) Ei kahetse et läksin , kahetsen ,et maandumine välja ei tulnud :)

K: Kas lähen veel? V: Kindlasti, esimesel võimalusel. Kui jalg lubab ja septembri lõpp/oktroobri algus ilm ilus on, siis üritan uuesti.

Et siis koos esimese hüppega sain ka oma elu esimese luumurru. 5 nädalat tuleb kodus veeta ja karkudel ringi komberdada siin. Igaljuhul, kui kellegil on plaan hüppama minna, siis ärge laske end minu ebaõnnestumisest hirmutada :) …. jätke ainult meelde, et jalad koos tuleb maanduda.