Piret Looveer: esimene vabalangemine
Esimene käsikas
Eelmine päev:
Tegin tol laubasel päeval Kuusikul okitoki hardi. Too kuues hüpe tekitas mul üldse positiivseid emotsioone, lisaks õnnestunud hardile õnnestus mul ka maandumisel kenasti püsti jääda. Varem ma seda mitte ei üritanudki, nüüd siis järsku nii pehmelt nagu oleks lihtsalt ühe sammu teinud. Rõõmu tumendas ainult veidike asjaolu, et maandusin kuradima lennuvälja teise otsa, liiga palju allatuult ühesõnaga. Sealt tagasi kõmpides mõtlesingi juba natuke vabalangemisemõtteid ning Liisult siis selleks loa saingi. Kõhklesin küll hetkeks, kas mitte ikka veel üks hea hart teha… aga ahh, ei! kui ma siiani selle rõnga kätte sain, miks ma siis nüüd järsku enam ei peaks saama, see ju nii lihtsa koha peal- puusal, minu küljes ju! Panin end vedru järjekorda.
Päevake veeres tasapisi, peesitades, juttu vestes ning kohalikku piiblit, joomahullu päevaraamatut (mida ma nägin, katsusin ja lugesin oma elus esimest korda) lugedes. Varjujärjekord oli endiselt pikk ja nii õdanguni välja. Siis tuli järsku Wollilt teade- homme. hüppamine. Pärnus. Mu ajakava ei lubanud mul enam kauem lennuväljal olla ning kimasime Imbiga koju. Vabalangemine. Homme. Kindel värk.
Vabalangemispäev:
Hommik saabus kena päiksepaistega. Kell 10 olin lennujaamas platsis. Rahvast oli ootamas, samuti oli kohal Kihnulennuk AN-28. Mida pold, oli aga AN-2, samuti olid esimeseks tõusuks kinni pandud juba kõik vedrud. Õnneks oli Pärnule kohaselt rannailm ning ootamisel pold väga vigagi. Mai mäleta täpselt, mis kell see oli, kuid ehk kusagil 12 paiku tegi Kuusikult kohalesaabunud AN-2 oma esimese tõusu. Pärast seda aga hakkasid taevasse kogunema pilvetordid, mõned neist õige kahtlaselt mustad. Äike lähenes.
Veel tiba hiljem sai AN-2 Pärnu teise tõusu rahvas, kaasaarvatud mina, käsu: kamad selga! Taevas oli aga üha mustemaks tõmmanud, väidetavalt olid tumedad pilved veel kuskil 10km kaugusel, kuid lendasid hooga peale. Ja siis käsk: kamad maha! Paus 1 tund!
Kimasin koju, et tiba pinguletõmbunud närve rahustada, keha veidi toiduga kosutada ning veel mõningaid proosalisi koduseid toimetusi teha. Ega kaua ei saandki asjatada, Imbilt tuli kõne: tule nüüd, eluga! Vana tubli ?iguli sai lennujaama ümbritseval rõveauklikul ringteel vatti, tegin rallisõitu, kohale jõudes jooksupealt kama selga ja rivvi. Teised olid juba kontrollitud. Toomas tiris mul veel imelühikest kõhurihma kinni, nii et ägisesin. Lennukisse.
Tõus oli tore. Imetlesin aknast Pärnu linna ega poldki eriti mahti närveldada. Paistsid hästi nii südalinn, meri ja jõed. Oma maja siiski ei seletanud :D. Ma olin kolmas väljahüppaja. Tavapärane käsk: meduusiiid kätte! jäigi kuulmata. Pold lihtsalt teist tavapärases kohas.
Wolli oli uksel. Mäletan, et üks eelmisi kordi, kui samuti tema mind välja viskas, vist kolmas hüpe, tegin suht sita exiti, lõin vist käegi vastu ust ära, kuigi ma seda ise ei mäleta. “HÜPPA nüüd, Piret!” kordasin mõttes. Hea väljahüpe on tähtis. “Valmis? Mine!” Läksin. Kukunüks, kukunkaks, kukun… jagasin ära, et umbes neljani suutsin niiviisi lugeda, häälekalt kusjuures, ja paistis ka lennuk. Pold vist viga hüppel ja painutuselgi… Tõmban. Käes. Lahti. Kollane. Lendab. Jee! Avanemisraputus oli tugevam kui varem ning viskas mul korra ka jalad taeva poole, ülespoole siis. Pärast sain teada, et see normaalne, et nati nii teeb, eriti kergematel tegelastel.
Mis mind tollel lennul esiotsa ära ehmatas, oli rinnarihm otse lõua all, nii et paha peadki pöörata. Põhjuseks pikad õlarihmad, mida mai osand eelnevalt arvestada ja parajaks timmida. Hoolimata sellest oli tore Pärnu ligidal lennata. Väljaviskekoht jäi sinna kusagile Vingiküla kanti, olnuks ju põnevam kesklinna kohal :D, kuid tuul oli seekord niipidi. Tuul puhus päris tugevasti ning väga allatuult ma sõita ei riskinudki. Purjetasingi siis peamiselt seljaga linna ja mere poole, Rääma raba imetledes.
Seekord juhtus maandumisel minuga esimest korda niisugune asi, et vari hakkas mind tagasi lohistama. “Vara pidurdasid”, sõnas teadjam, olles ilmselt teistegi õpilaste maandumisi jälgimas. Vist tõesti. Peaaegu oleks püsti jäänud :D. Maandumiskoha olin sättinud üsna jaamahoonega kohakuti, küll aga jäi see teisele poole lennuvälja poolitavat kraavi. Tolles kraavis ujus hulk penoplastitükke, millest ühele astudes lootsin kuiva jalaga üle pääseda. Loll lootus. Käpp märg ja õnnelik naeratus näol naasesin teiste juurde. Kuulsin Wollilt häid sõnu ja hüpperaamatusse läksid kirja esimesed 4 sekundit. Esimene käsiavamine tehtud. Kodus avasin õlle.