Indrek ”BC” Martin: esimene vabalangemine
Minu 5 sec hüppe lugu:
Päev läks päiksepaisteselt edasi. Rahvast oli ikka eriti kõvasti (muidugi osad ei hüpanud), aga järjekorrad olid pikad. Alguses vaadates ja manifestiga rääkides otsustasin, et täna rohkem ei hüppa, vaid vaatan kuidas teised seda teevad. Lobiseti juttu ja arutati teiste maandumisis ja lendamisi.
Õhtupoole jäi rahvast vähemaks ja viimaste tõusude venimine aitas selle ka veel kaasa. Nii oligi et Kristi, kes pidi 11 tõusule minema, loobus ja ma sain tema varju (seekord siis vedrumeduusiga, mis algajatele vabalangejatele kasutuseks on mõeldud, et meduus ikka kenasti tuule alla saaks) endale. Tõus venis veel, kuna piloodid arvasid et päev otsa on siin tööd tehtud küll ja varjureid üles alla sõidutatud (üks neiu tuli ju hüppamata alla), et nad tahavad veidi funni ka ja käisid väikelennukitega trikke vahepeal tegemas. meie aga ootasime ja praadisime nii päikese käes kui moraalselt. Jah õhta tuli silmapiirile – pilved ette, et päikese käes enam praadima ei peaks. Lõpuks saime tõusule. Juhendajaks oli seekord klubi president ise (Wolli). Enamus tõusul olijaid olid algajad (st. esmahüppajad) ja siis kolm vabalangejat, üks kes juba mõned korrad hüpanud ja siis meie kaks esmahüppajat.
Olime esimesel ringil kõik vabalangejad – mina kolmas väljahüppaja. Teine esmahüppaja kõhkles hetke ukse peal, see tekitas veidi kõhedust. Mul miskipärast alati meeldib kindluse saamiseks vaadata kedagi, kes enne mind välja hüppab ja näha, et kõik läeb kenasti. Samas uksele minnes ma kunagi alla ei vaata (vahest vaid tiiba). Edasi kulgeb kõik nii: uksele, jalg paika, Wollile otsavaat, MINE!, hüpe, painutus, käed kenasti all, loen: *) kukun-üks; *) kukun-kaks; *) kukun-kolm (sel hetkel tabasin et tavaliselt tulema pidanud varjuraputust ei tule); *) kukun-neli (p…..e, ma pean ju ise tõmbama, kuigi ma teadsin seda kogu aeg, aga alles sel hetkel jõudis see teadvusse, et MINA teen selle tõmbe) tõmbe asend sisse (sain rõnga kohe kätte); *) kukun-viis, tugev tõmme ja hoplaaaaaaa.. AVANEEEEEB!!!
Ära tegin.. juuhuuuu.. olid vist tropikeerud ka aa ei meenu praegu. Võib-olla ei olnud ka. See on mälust pühitud. Igatahes pöörded-pidurdus-proov korras ja maandumisplatsi poole tiirutama. Paar tiiru õhus, et ikka õiges kohas maanduks, aga madalamal viis tuul ikka mõned sajad meetrid kaugemale. Õnneks mitte väga palju. maanudmisel käisin ikka käbla ära nagu tavaliselt, aga suht pehmelt siiski. Teine esmakordne vabalangeja (kergem kui mina) hüppas küll varem välja, aga kuna tal seal väike salto läbi troppide käis ja maa külgetõmbe jõud väiksem, siis tuli ta alles mõni hetk pärast mind maha.. kaunis minu lähedale.
Wolli oli juba all kui pakkimislaudade juurde sain ja mind nähes tõstis kaks pöialt üles – viimasepeal.. tubli.. :D See oli tõesti vist kena mis ma tegin :D Ise ka ei usu. küsisin veel üle, et ega ma külje peale ära ei kaldunud, ei olla kaldund. Huh! Ära tegin. Nii nunnu! Minu oma 5sekundit! Ja need EI OLE VIIMASED!