Hannes ”Rocky” Rohtma: esimene vabalangemine

Minu esimesed vabalangemised

Minu viie sekundi vabalangemisest pole mul midagi erilist kirjutada, aga kümne sekundi oma oli juba palju naljakam.

Enne hüpet polnud mul aimugi, mis tunne see langemine on ja sellega ma väga pead ei vaevanud ka ning mõtlesin hoopis sellele, et kui ma ikka korralikult painutust hoian, siis peab see õige langemisasend tekkima ja stabiilsena säilima. Küll aga oli hulga mugavam lennukiuksele astuda, kui ei olnud vaja mingit meduusi kuskilt välja sikutada ega hüppemeistrile anda. Samuti oli tunduvalt muretum tunne välja hüpata, kui ei olnud vaja kiiresti mingit hart-rõngast koukida. Viie sekundi langemisel jõudsin korra kramplikku painutust hoida ja tundus, et nii kui natuke painutust järgi annan, hakkan laperdama ja keerlema nii mis kole. Suutsin siiski stabiilse asendi säilitada ja olin rahul esimese vabalangemisega.

Teisele vabalangemisele läksin juba hoopis teise tundega, sest oli juba ettekujutus olemas sellest, mis mind seal ootab. Hüppasin mõnuga tuulde ning peagi avastasin end õiges asendis kõht ees maa poole sööstmas. Hoiak ei olnud enam nii kramplik ja keha hoidis ise vajalikku asendit. Arvestasin, et tavaliselt kipuvad õpilased oma sekundeid liiga kiiresti ära lugema ja seetõttu püüdsin olla eriti vana rahu ise. Viimaseid sekundeid lugedes vaatasin kõrgust ja nägin, et kilomeeter hakkab juba kole lähedale jõudma ning sain aru, et mul oli neid sekundeid veidi rohkem kulunud kui kümme. Järeldasin, et nüüd peab küll hästi ruttu mõne varju avama, mida ma ka tegin kuskil 1100m peal. Kui vari oli avanenud, näitas kõrgusemõõdik juba 800m. Alice oli maa pealt mu langemist vaadanud ja kui ma koos varjuga pakkimismatile jõudsin, siis küsis ta, et mitu sekundit ma ikka pidin langema – kümnest sekundist olevat seda aega ikka rohkem kulunud. Hüppemeister wolli ütles, et kuskil 13 sekundit olevat see minu kümnesekundiline vabalangemine olnud. Järgmisele vabalangemisele lähen juba tunduvalt kindlama tundega.