Piret ”Pirts” Bergmann: esimene hüpe

Minu esimesed hüpped

Eile siis päästeti meid lõpuks lennuväljale ja ka hüppama. Tunne oli tugev, imekombel isegi ei kartnud. Niisiis sai ennast tõusule kirja pandud, tunked ja ranits selga tõmmatud. Omavahel segunesid nii ärevus, kui uudishimu. Üks hetk siis kamandati meid rivvi, kontrolliti varustus üle ja marss lennukisse. Väljahüppe järjekorras olin mudilastest eelviimane (jumal tänatud, esimesena poleks tõenäoliselt välja tahtnud hüpata). Niisiis kõik ükshaaval sealt välja puistati, endale meenus kõhtsada jne luuletus veel enne hüpet :) Üks hetk olin siis ise ukse peal, pilv all – tänasin õnne, et maad ei näe. Siis tuli küsimus valmis? Minul peas vasardas mõte, et ei ole… aga ütlesin ikka VALMIS! (No ma ei saanud ju teistest kehvem olla.) Ma siis kuidagi väljusin sealt lennukist, tõenäoliselt ikka hüppasin, aga mingist kujundist ei olnud küll suurt haisugi, kuni mulle meenus, et hee, painutada tuleb ka. Aga painutasin käed üles, mitte alla. Selle tulemusena sain varju kaenlasse, aga õnneks see takistus lahenes koheselt. Hakkan siis varju katsuma, tropikeerud – poole keeruga sai õnneks lahti :) Niisiis lõpuks märkasin ka varju kaeda, et mismoodi see üldse peakohal välja näeb, vari olemas, ühelt poolt toru kinni. Pumpasin – ei midagi! Kontrollisin juhitavust, keeras-pööras küll ja pidurdas ka. Sellega siis korras. Noh, edasi siis leidsin ka mahti vaadata, mis ümberringi toimub, teised olid must kaugel – kaugel. Lennuvälja leidsin kohe üles, tuule suunaga sain ka koheselt sina-peale. Miski pärast ma arvasin, et tuleb ennast kogu aeg vastutuult hoida… tegelikult oleks saanud tiba pärituules sõites rohkem maandumisala keskele seilata, aga see selleks. No miski hetk oli siis aeg ka lõpuks maandumiskujundiks. See läks küll nagu ludinal, kui maandumine ise välja arvata. Fleeri tegin liiga kõrgel ja tõenäoliselt ei maandunud ma siiski kahe jala peal, kuigi ma küll omaarust üritasin neid jalgu koos hoida. Igatahes maandumise tagajärjel sain mina oma vasaku jala hüppeliigese tiba valusaks. Mätsisin oma varju kokku ja marssisin teiste juurde tagasi. Pika mõtlemise peale otsustasin siiski ka teisele hüppele minna. Teisel tõusul oli alul nägu naerul, aga siis hakkas tiba kripeldama, et mis siis kui vari ei avane jne… esimesel tõusul polnud isegi mahti sellistele asjadele mõelda. Igatahes olin üks hetk uksel ja vastasin jälle valmis ja seekord ma siis painutasin kohe – omaarust vähemalt :) Tropikeerusi ei saanud, küll olid mõlema ääre torud kinni, aga sellest sai paari korra pumpamisega kohe jagu. Varju lennuvõimed kontrollitud, avastasin ennast metsa kohalt. Seilasin siis vaikselt lennuvälja kohale tagasi, kui üks hetk end maandumisraja kohalt leidsin. Ja otse mu all ka miski lennuk terendas. Õnneks oli kõrgus suht ok, nii et reegleid ma mu arust ei rikkunud. Rihtisin ennast sealt siis kuidagi minema. Näed sa ja oligi jälle maandumise aeg. Pärituule osa jäi küll väga napiks, sest maandumisraja kohale enam ronima ei kippunud. Aga muidu oli ok. Ja oi kui hea motivatsioon oli see tiba valutav jalg selleks, et jalad koos seekord maha tulla. Hakkama sain :) Siinkohal suured tänud Siilile ja Wollile, kes mind talvel seebitasid ja vahvaid videosi näitasid. Ühesõnaga tänud pisiku eest :) P.S. Käisin täna traumapunktis. Luud terved! Tuleb nüüd paar päeva oma jalga külmetada ja varsti olen lennuväljal tagasi :)