Alice Lugna:esimene hüpe

Olles juba aastaid praadinud idees hüpata välja täiesti töökorras lennukist, sain ma innustust oma konservatiivsetelt pereliikmetelt/peretuttavatelt see asi siiski järgi proovida juba 2003.a suve lõpus. Muidu oleks ehk asi katki jäänud tekkinud hirmude tõttu, aga kui mu muidu ekstreemsuste suhtes ettevaatlik ema teatas, et temagi on 67.aastal täiskursused läbi teinud ja lennukist ümmarguse kupliga välja hüpanud, siis ei tahtnud minagi kehvem olla… Asjatundjate arvamuse kohaselt on kevad ja hooaja algus parim aeg hüppajaks hakkamisel, seega sai juba mitu kuud ette 16.aprill koos sellele järgneva nädalavahetusega muidu tihedas kalendris punaseks tehtud.

Aabits korralikult läbi tudeeritud ja 16.aprilli õhtul-öösel ja 17.aprilli hommikul asja veel hoolega instruktorite käe all tudeeritud, istusin segaste emotsioonidega autorooli, et Ämarisse sõita. Lennuväljale saabusime koos 4 ülejäänud selle kursuse mudilasega teatud hilinemisega, mis tähendas kohalejõudmisel pisukest pahameelt kogenud varjurite hääletoonis ja nägudes… Seega paluti meil kiirustada – otsida endale kiirelt tunked, võtta varjud, prillid, kiiver, kõrgusemõõtjad ja siis kogu see träni endale selga kupatada – ei tea kust leidus keegi abivalmis kogenud hüppaja (olles liiga pabinas, ei mäleta ma, kes see hea inimene oli, kuid tänud toetuse eest!), kes aitas mul kama selga (kindad unustasin ja kõrgusemõõtja pidin hiljem uuesti kätte pusima) ning julgustas mind. Millegipärast teatas keegi mulle kategooriliselt, et minul pole enam mingit tagasipöördumise võimalust, kuigi kursusel oli seda lubatud…

Juba me seisimegi reas, kontrolliti meie varustust ja siis kamandati lennukisse, kus kõik kogenud hüppajad meid ees ootasid. Õhku tõusime teisel katsel, sest lennukil oli miski tehniline rike – see kõik ei sisendanud just palju julgustust, aga kogenud reisijana pole ma lennureisi kunagi kartnud, seega suutsin ennast peaaegu rahulikuks sundida, et siis lennuki rataste õhku tõusmisel tunda, et mul on vist u 40 kraadi palavikku – kuumalaine käis üle pea (aga teadsin, et minu jaoks siit tagasiteed pole, seega sundisin ennast tugeva tahtejõu najal rahulikuks). Kui olime 300m kõrgusele tõusnud, siis lubati kiivrid peast võtta ja liisu (siinkohal tänud liisule toetuse eest mu esimestel hüpetel) tutvustas mulle lennuvälja asetust (sel hetkel meenus mulle, et lubati ka teha enne õhkutõusmist mingi lennuvälja tutvustus, aga selle ma olin vist ettevalmistumistuhinas maha maganud). Läks veel veidi ja u 1000 m kõrgusel käskis meie instruktor ekstremist hakata valmistuma – prillid-kiivrid. U 1500m peal avati lennuki uks, käsutati mudilased püsti ja kästi võtta kätte meduus. Tagurdasime järjest lennuki ukse poole ja siis oli minu kord – võtsin õpetustest meenunud asendi ja siis küsis ekstremist, et kas olen valmis, ma vist vastasin isegi, et jah ja hüppasin…

Suutsin vist isegi veidi painutada (liisu ja peedu väitel…), aga jalad olevat teinud jalgrattaga sõitmise imiteerimist (ise seda kõike ei mäleta). Tean, et „kõht sada, kaks sada…“ jäi minult tulemata, sest see meenus alles varju all. Igatahes olles välja hüpanud, tundsin ise mõni hetk hiljem, et kõik raputab ja siis hakkasingi jalgadega siplema, et mitte „iseendaga kokku põrgata“ (umbes selline oli tunne varju avanemisel). Kui julgesin üles vaadata hetk hiljem, siis vaatasid mulle sealt vastu tropikeerud. Kuna mulle oli sisendatud, et see on kõige normaalsem asi, siis haarasin tagaotstest ja kukkusin ennast keerutama – ja lahti sain neist – ülejäänud vari oli korralikult avanenud. Alles nüüd meenus mulle kõrgust ja ümbrust kontrollida… Kõrgus oli ikka veel midagi üle 1000m ja vari korralikult pea kohal, seega vabastasin poolpidurid, kontrollisin varju juhitavust (nimelt siis hakkasid kõik koolitusel õpetatud asjad meenuma) ja otsustasin lennuvälja poole tüürida. Aga, mida polnud, see oli lennuväli minu vaateväljas. Tegin 360 kraadi enese ümber ja ei midagi, ma ei leidnud lennuvälja – pidin aga ju sellele maanduma!? Kui kõrgust oli 800m, siis avastasin ka otse enda all oleva lennuvälja – otse alla ma ei olnud enne lihtsalt julgenud/osanud vaadata. Järgmiseks otsustasin määrata tuule suuna (suure ähmiga ei olnud ma vaatamata soovitustele määranud tuule suunda maa peal ei päikese ega paigalseisvate objektide järgi), seega jäi mul üle vaid tuulesokid leida, aga neid polnud! Ma ei leidnud neid, kuigi kaardil oli mulle neid tervelt 2 kätte juhatatud. Kõrgus 500m, muidu asukoht korras, aga mina polnud ikka veel tuulesokke leidnud. Keskendusin siis pingsalt lennuvälja vaatlusele, sest teadsin, et muidu ma ei suuda kuskile suunda maanduda… Ja siis ma ühe neist leidsingi, kuid otsingutega olin ennast saanud otse lennuvälja ümbritseva traataia kohale – kõrgus 350m ja mina oleks pidanud alustama maandumiskujundit, aga mida sa tüürid allatuult, kui sinnapoole on jäämas mingid ehitised väljaspool lennuvälja – seda riski ka ei võtnud ja püüdsin ennast pigem lennuvälja keskosa poole saada, aga ka see polnud eriti lihtne. Tagantjärele tean, et tegin seda poolpiduritega otse vastutuult õhus paigal seistes ja nii ma siis seal traataia kohal ukerdasingi kuni kõrgusemõõtja näitas 150m – otsustasin, et ega nüüd pole parata miskit – tuleb ennast vastutuult minema lasta – lasin pidurid lahti ja ennast täislauglemisse vastutuult klubihoone poole minema ja ma hakkasingi liikuma (seni olin mõttetult tuulega püüdnud võidelda, ennast ühele ja teisele poole keerutades…). Hakkasin pingsalt jälgima üha lähenevat maapinda, kuid ei osanud millegi järgi oma kaugust maapinnast paika panna, ümbritsevatest objektidest abi otsimine ei tulnud minu jaoks kõne allagi – jälgisin pingsalt seda heinamaad, mis mulle vastu tuli. Otsustasin x hetkel, et nüüd tuleb ennast täispidurisse tõmmata ja siis jäin korraks õhus seisma ja mõistsin, et olen seda liiga vara teinud ning hetk hiljem põrutasid ei tea kuidas „õigesse“ asendisse kokku sattunud jalad vastu maapinda ja väikese hoo tagajärjel sinna otsa ka põlved… aga külili viskamiseks vajadust polnud – hoog oligi raugenud – tuule mõjul tahtis vari veel korraks õhku tõmmata, aga ma suutsin ta edukalt ühest otsast sikutades maha sikutada.

Olles kogu sellest segadusseajavast hüppest koormatud korjasin varustuse endale sülle kokku ja asusin koormatult klubi poole – emotsioone polnud – ei osanud olla ei rõõmus ega kurb – tegelikult oli pea totaalselt tühi ja kõndisin vari seljas klubi poole totaalselt mõttetu inimesena. Hüpe oli mind tühjaks puhunud kõigest…