Lauri Laanoja: esimene hüpe
Pärnu, Parasummer
Minu esimese hüppega oli nii, et pärast kursuste superedukat :) läbimist oli kärsitus suur, et millal nüüd lennukisse etc.
Ega ma enne suurt lennukis sõitnud olndki, kunagi 17 aastat tagasi sai korra pimedas Jak 40- ga Saaremaale lennatud:)
Kuna 1500m väljujaid oli load-l ainult kolm, neist mina ainukesena 0 hüppe kogemusega, (teised kaks mudilast olid mõlemad korra varem hüpanud) tuli minul olla esimeseks väljujaks. Nimetet asjaolu lõi suurepärase võimaluse iseenesele eeskujuks olla.
Lennukis oli muidu tore, sõbralik lõõp, kõigutas vahvasti jne. Ja turvaline oli kuidagi. Ainult, et maapind jäi üha (whuffo arvestuses) ebareaalsemasse sügavusse. Tõelisest kõrgusest andis aimu mingi factory nägemine, mille tõenäoliselt kõrge telliskorsten sõna otses mõttes tikupikkusena paistis.
Kui kõrgusemõõtja 1,6 km näitas, avas Reap vilunud liigutusega ukse ja kamandas mudilased püsti. Õige asendi sissesaamine võttis veits aega, jalad olid ootamatult sellised makronisarnased, samuti polnud ukse juurde liikudes millestki kinni hoida. Suure tõenäosusega paistis tegevus ülejäänud seltskonnale, pehmelt öeldes, koomilise koperdamisena, (hea, et Peedu prillid ette aitas lükataJ). Pagana müra, tuul ja vibratsioon tekitasid tõsise kartuse välja kukkudaJ
Kui asend viimaks võetud oli polnud enam mingeid mõtteid, hüppemeister küsis (tõenäoliseltJ) valmis?- sama suure tõenäosusega mina noogutasin ja kargasingi välja.
Loomulikult unustasin lugeda nii, nagu kord ette näeb, sajastes viieni ning pärast paarisekundilist langemist hakkasin uudishimust üle õla kiikama, et kus siis see kuppel nüüd jne. Sellest muidugi piisas, et õhuvool mulle pool tiiru peale keeraks. Kuppel oli selleks hetkeks tõenäoliselt juba avanemise lõppjärgus nii, et pöördest tingitud tropikeerud sai hõlpsalt välja, samuti tundus väikese tshekkamise järel kupliga kõik korras olevat. Seejärel hakkasin allapoole vaadates uurima, et kuspool see lennuväli nüüd on ja nõnda:) Pärast 180 kraadilist pööramist oligi lennuväli kenasti vaateväljas. Kõrgusemõõtja näitas selleks hetkeks 1,4 km, ilm oli ilus ja langevari hoidis mind uskumatu turvalisusega nagu tugitoolis, seega jäigi üle ainult allpool oleva linna ja looduse ilu imetleda, vahepeal proovisin natuke pidureid ja pöördeid ning üritasin altpoolt paistva maandumisraja, tehniliste ehitiste ja kraavi kohalt kõrvale hoida. Tuult oli 5-6m/s ja vaatamata algsele kahtlusele, et ega vastutuult vari mind maandumisalale välja ei kanna, toimus maandumine, pärast mõningast juhttroppidega opereerimist, perfektses kohas. Kuna pidurite tööst ja tõhususest 100% aimu veel polnud, oli maandumishetkel kiirus ilmselt suurem kui pidanuks (endale tundus õige ja väiksena), seega libisesin, jalatallad maas, umbes kahe meetri jagu mööda heinamaad ja lõplikult peatas hoo sujuv pidurdus kersega.
Elamus kui selline, on muidugi kaksislisafantastiline. Tegelt tundub pärast hüpet kõik maapealne suht mõttetuna ning permanentselt piinab soov tagasi üles minna!