Aivo Vahemets: esimene hüpe
Minu esimene hüpe
Tegelikult olen kogu selle aja tahtnud oma tundeid kirja panna ja pidevalt kartnud, et ma unustan need emotsioonid, mõtted ja elamused, mida ma tol päeval kogesin ja ei suuda neid piisava põhjalikkusega kirjeldada. Asjatult.
Kõik on meeles. Noh võibolla mitte viimsete peensusteni, kuid suuremalt jaolt küll. Mäletan kuidas tulin Ämari lennuväljale, peas vaid üks mõte – ma tahan seda, ma tahan seda. Okei, teoreetiliselt ma teadsin, mis juhtuma hakkab, praktiliselt ja emotsionaalsest küljest ei olnud mul õrna aimugi. Ja nii see ongi – ükski inimene ei suuda seda endale ette kujutada. Kõik toimub ikkagi seal ja alles seal sa mõistad ja tunned. Seal – lennuki uksel seistes ja natukene peale seda.
Mäletan, et tahtsin väga. Tahtsin väga kuni selle hetkeni, kus mulle määrati langevari ja kästi valmis olla. Mõne aja pärast tuleb kogu see kupatus endale selga ajada ja lennukisse astuda. Siis toimus muutus. Tahtmine asendus kahtlusega, kartusega, teadmatusega. Kas ma julgen? Kas ma suudan? Aga ma panin need punased tunked endale siiski selga, kinnitasin langevarju oma külge ja seisin rivvi.
Miks inimesed kardavad tol hetkel? Neil pole ju õrna aimugi mis juhtub. Nad ei mõtle ju, et see on valus või et saab haiget või mis iganes. Või noh, muidugi – see mõte ei kao ju kuhugi – mis siis saab, kui ta ei avane?
Olgu, kokkuvõtlikult nimetagem seda mõtete kaost peas erutuseks. Lennukisse. Pingile istuma. Prillid ees, kiiver peas. Erutus südames. Nii ma istusingi seal nagu jobu. Prillid läksid kogu aeg uduseks aga ära ka ei julgenud võtta. Vaatasin kõrgusemõõtjaid, aknast välja, inimesi lennukis ja mõtlesin oma mõtteid. Ütleme nii, et ma ei olnud sugugi kindel. Ma ei olnud kindel, kas ma julgen seda. Võiks isegi öelda, et ma kartsin. Aga see ei olnud veel see hirm, see oli alles köömes…
Kõrgus sai täis, mõõdik hakkas lähenema 1500 meetrile. Kõik algajad käsutati püsti ja kästi meduusid kätte võtta. Heh, loomulikult, see on ju lihtne. Ja siis see juhtus. Uks tehti lahti! Nägin silmanurgast maad paistmas! See oli hetk, kus ma olin peaaegu kindel, et ma ei hüppa sealt lennukist mitte kuhugi, istun pingile tagasi ja maandun turvavöödega lennuki külge aheldatuna.
Inimesi minu tagant loobiti halastamatult õhuvoogudesse. Astusin samm-sammult uksele lähemale isegi teadmata miks ma seda teen. Ja siis oligi minu kord. Andsin meduusi hüppemeistrile ja seisin ukse peale. Miks!? No ma ei tea, lihtsalt masinlikult arvatavasti. “Valmis?” küsti. “Ehh, ähh, eee…,” mõtlesin. Ma arvan, et mu pioneeriminevik lõi sel hetkel välja – siis pidi alati kõigeks valmis olema. Vastasin: “Jah!”. “Mine!” käsutas hüppemeister. “Kuhu?! Idikas oled või? Et lihtsalt hüppan praegu siit lennukis välja või? Unusta ära kuhugi, ma ei lähe!,” mõtlesin. Aga ma läksin. Masinlikult. Muud seletust ma sellele ei leia. Tegin nii nagu kursustel õpetati ja läksin.
Kõht-sada, kaks-sada, kolm-sada – kohustuslik salmike peale lennukist väljumist jäi loomulikult lugemata. Suust kostus midagi ebamäärast, seda mäletan ka selgelt, midagi karjatuse või “aaaaaa”-häälitsuse moodi. Ja siis lõin kohe silmad üles – noh, kas läheb lahti!? Seetõttu nägin varju avanemist suhteliselt algstaadiumist, kuidas ta vaikselt paisus ja slaider alla tuli. Enamasti seda osa ei mäletata, nagu ma nüüd tean. Mõistusele tullakse peale varju avanemist ja siis ka üles vaadatakse.
Edasi käis kõik enam-vähem õpiku järgi – kõrguse kontroll, pidurid lahti, juhitavuse kontroll. Seda mäletan ka, et väga kummaline oli enda alla vaadata – kilomeetri kaugusel sinu jalgadest oli maa ja nende vahel mitte midagi. Natuke hirmus oli.
Maandusin ilusti suurele platsile ja rõõm oli suur. Ma olin seda teinud ja ma jäin ellu! Juhuu! Samal päeval tuli siis kohe teine ka. Ja tore, et ma selle hobi juurde olen jäänud. Mulle ikka meeldib. Väga :)