Kristiina ”tuuker” Kasemets: esimene hüpe
Olid siis kursused Tartus 2000.a. Arsen, ümmargused kuplid, kolm hüpet ja 2000 krooni. Kõigepealt oli teooria ja näidati varju pakkimist. Sellega on suur jama, igast niite tuleb igalt poolt läbi toppida. Siis räägiti veel tõrgetest ja Arsen ütles, et ega nende ümmarguste varjudega kunagi midagi ei juhtu. Järgmine päev siis tulime õhtul lennuväljale kokku. Mina olin kindad maha unustanud. Hüppasime veel lennukist välja harjutamise mõttes, siis panime varjud selga. Vari oli kuradi moodi raske. Siis vahepeal midagi ei sobinud, tuul oli vist liiga suur, Arsen ütles et pazmootrim ja võtsime varjud jälle ära. Siis Arsen tahtis meile õpetada varju kustutamist. Pani ühe tibi varju külge ja lasi tuule alla. Vari pani koos tibiga piki lennuvälja jee. Aga Arsen oli kiire, juba enne metsa sai tibi kätte.
Pikapeale jäi tuul vaiksemaks ja panime varjud jälle selga. Mina olin esimese ringi viimane hüppaja. Ja protseduur oli: hüpe, kukun-üks, kukun-kaks, kukun-kolm, rõngas. Mul polnud mingit suurt närvi. Üks vene noormees lennukis mu vastas üritas miskipärast mind julgustada; kui lennuk õhku tõusis, siis ta läks näost valgeks ja pärast kuidagi siniseks, mul oli tast kahju kohe. Hakkasime siis järjest välja hüppama. Ukse peal oli mul täpselt meeles, mida tegema peab, suurt hirmu ka ei olnud. Hüppasin siis välja!!! Oli hirmus tuulevihin ja midagi mõistlikku näha ei olnud ja tunne oli selline, nagu kukuks kohe vastu maad laiaks. Sekundite lugemine ei tulnud enam pähegi, ühel hetkel tuli avamisrõngas meelde ja tõmbasin. Raputas päris korralikult, ja siis oli ilus valge kuppel pea kohal. Olin rõõmus, et ellu jäin, ütlesin veel paar kõva sõna vabalangemise aadressil ja siis hakkasin uurima, kuhu võiks maanduda. Tundus, et veab stardiraja poole. Rippusin siis troppides nagu kuradi orav, ei miskit. Kaks tegelast minu ees maandusid stardiraja kõrvale, ja siis mina kolaki otse keskele. Tegin PRMKKK, pärast oli üks külg sinine ja kiivrist tükk väljas. Nagu maha sain, nii vari võttis tuule alla pani piki betooni ajama. Mina kõhuli järel. Üritasin siis varju kustutada, sain asja juba peaaegu pidama, siis tuli mingi tuuleiil ja tõmbas varju jälle jooksma, mul läks tropp käest lahti ja võttis sõrmest kah tüki kaasa, ma ju olin kindad maha unustanud. Aga siis jäi vari pidama mingi rehvihunniku taha, ma sain püsti ja jõudsin kupli ette joosta.
Varsti tuli Arsen jooksuga ja küsis, kas ma olen terve. No ma nägin ikka välja nagu paras kaltskaabakas, riided kõik puruks kogu sellest mööda betooni lohisemisest ja sõrmest kah tükk väljas. Arsen vaatas ja ütles, et oioi, nüüd sa küll enam mehele ei saa. Need Arseni prohvetlikud sõnad on siiani paika pidanud. Igatahes kaks järgmist hüpet sai tehtud järgmisel hommikul. Ja see HÜPE suure tähega oli hüpe nr.3, 600m kõrgust ja 5sek vabalangemist. Selle 5 sekundi jooksul sai mulle selgeks, et olen leidnud, mis ma otsinud olen. Parem ei ürita oma kaheldavate ilukirjanduslike võimetega neid emotsioone kirja panna, aga usun, et hüppajad saavad aru, millest ma räägin.
Pärast küsisin Arsenilt, millal veel hüpata saab. Arsen ütles, et ei tea ja mingu ma praegu parem viina jooma. Läksin siis ja panin Elaki kursustele ennast kirja.
See tagajärg oli asjal ka, et kõik sõbrad, sugulased ja kolleegid hakkasid mind joonelt hulluks pidama. Selles osas pole siiamaani midagi muutunud. Sagedased sõidud varuvarju all pole kah asjale kasuks tulnud muidugi.