Joel Võsu:esimene hüpe
Oli 1999 aasta maikuu algus, mina istusin Riias mingil Compaq arvutikoolitusel. Priit (minu vend) küsis minult maili teel, et kas ma ei tahaks langevarjuga hüppama minna – ta oli saanud kusagilt teada Parasiili grupist (esimene koolitusgrupp ELAK’is) ja otsustas mind ka kutsuda. Loomulikult olin ma nõus, sest – esiteks ma olin juba lapsest peale unistanud langevarjuga hüppamisest (sõjaväes oleks äärepealt läinudki hüppama, aga sellest ei tulnud sellel ajal midagi välja), teiseks oli mul pangas küllalt raha, kuna olin ma ju välismaal komandeeringus, mida võisin sellise asja jaoks vabalt kulutada. Tegin siis kohe ära ülekande langevarjuklubile märkides ära, et kuulun Paananen’i gruppi.
Kusagil pärast lõunat oli kui me sõitsime Ämarisse. Alguses tegime staabi majas ära eksami – ma närveerisin õudsalt, kartes, et ei tee eksamit ära ja ei saagi sellel päeval hüpata, kuid kõik läks ilusasti ja kõik kes kohal olid said ka eksamist läbi. Siis liikusime angaari, kus tegime ära varuvarjuharjutused. Seejärel kolisime lennuvälja keskele kus viki kordas kiiresti üle, mida peab tegema ja kuidas käituma.
Esimene tõus läks üles, mina sinna peale ei mahtunud. Lennuk oli An-2. Ootasin pingeliselt oma järjekorda. Mind oli pandud teise tõusu peale. Varsti olidki kõik maas, pakiti ära varjud ja juba oligi käes minu kord. Ronisin lennukisse. Pidin hüppama teise ülelennu pealt esimesena. Tõustes süda puperdas hirmsasti, käed vaikselt värisesid, kuid püüdsin mitte seda välja näidata. Käed läksid niiskeks, pea läks tühjaks, jne… Kordasin mitmeid kordi mõttes üle kõik, mida peab õhus tegema, vaatasin oma rõngad üle, lugesin üks-sada, kaks-sada…
Lõpuks jõudis lennuk õigele kõrgusele. Uks tehti lahti ja kolm esimest kadusid välja. Uks pandi jälle kinni ja lennuk hakkas keerama. Teades, et ma olen järgmine, hakkas mu süda veel kõvemini peksma. Ja juba oligi käes aeg, uks tehti lahti ja kutsuti uksele. Tõusin püsti, võtsin meduusi kätte ja seadsin jalad ilusasti paika. Vaatasin alla. Selline tunne oli, et minaküll siit ei hüppa. Segane peab olema, kui siit uksest alla astud. Vaatasin Vikile otsa, ei olnud veel õige aeg. Vaatasin uuesti alla, hingasin sügavalt sisse-välja… Aeg tundus igavikuna.
Ootasin seal kusagil 30-40 sekundit, kuid see tundus nagu oleks olnud pool tundi. Lõpuks otsustasin, et ikka hüppan, sest oli see ju minu oma unistus. Vaatasin uuesti vikit ja varsti tuligi “valmis”. Noogutasin. Viki ütles: “mine” ja … astusin – või õigemini hüppasin lennukist välja jättes oma hirmu kõik lenukisse. Niipea, kui lennukist väljas olin oli peast pühitud mitte ainult hirm vaid ka üks-sada, kaks-sada ja muud sellised asjad. Järgmine asi, mida mäletasin oli see kuidas vari oli peakohal.
Võtsin kätte juht-tropid ja proovisin keerata, päris kena oli. Siis tuli kõik jälle meelde. Tegin paar ringi ja olin kolmesaja meetri peal – umbes selles kohas, kus pidime hakkama maandumiskujundit joonistama.
Maandumiskujund tuli täpselt nagu seda oli enne õpetatud. Saja meetri pealt läksin maandumissirgele. Meeles oli, et peab pidureid tõmbama, siis kui muruliblesid eristad. Kuna mul on head silmad ja erutus teeb neid veel terasemaks, siis ma nägin neid juba umbes 50 meetri pealt. Otsustasin siiski veel mitte tõmmata. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja tõmbasin. Vari jäi seisma nii, et mu jalad olid kusagil meetri kõrgusel. Sealt vajusin ilusasti alla ja jäin püsti. Ise olin väga uhke, et ei kukkunud.