Reiko ”Peedu” Teepere: esimene hüpe

Okei, muljetan.
Kamandati kohale laupäev kell 9. Pilved madalal, tuul tugev. Lennuväljal ei ühtegi hingelist. Kell 11 tuli kuudist välja pohmas naoga instruktor. Vaatas taevasse, raputas pead, käis kusel, ronis teise kuuti, tuli välja õllekann käes, ronis eelmisesse kuuti tagasi. Vahepeal mühatas, et ootame.
Sama kordus umbes kella 1 paiku. Veel hiljem ronis kuutidest veel mingeid paraherosid välja, moed keetsid makarone, moed olid lihtsalt pohmellis.
Kell viis lasti meid koju.
Esimene hüppepäev oli läbi.
Olime grupis oma töö juurest läinud neljakesi. Pühapäeval pidime tegelikult tööl olema, mingi näitus või midagi oli tulekul. Hommikul kell pool üheksa oli aga ilus ilm ja tõmbasime kõik kogu kambaga lennuväljale.
Alguses hakkas kõik vana rada pidi minema. Pohmas näod kuutidest, haigutamine, ringi jalutamine. Kell üksteist hakkas makaronide keetmine. Kella ühe paiku tehti veel maapealset treeningut, ehk sõidutati meid mööda kaldtrossi 6-8 m kõrguselt liivahunnikusse ja siis lasti 2m kõrguse piimapuki otsast alla hüpata. Aga seda ma ei tea, mis kell see oli. Lennukit käisime ka vaatamas.
Lennuk aeti kohale kuskil pool kolm, sportsmjeenid hüppasid paar tõusu, algajatele anti siis kah varjusid. Rihmad lasti kohendada. Kuidas? Keegi ei tea. Aga noh. Lõpuks ikka aeti meil varjud selga ja kõige tähtsam osa oli see, et kandekott oleks rinnarihma vahel. Siis saime veel korra varjud ära võtta ja niisama töllerdada. Lõpuks ütles Arsen: nii varjud selga ja stardijoonele ritta. Ja lisas: viimane hetk vedelaks lüüa. Ma saatsin ta k-tähega kohta, mida tol ajal ei olnud veel leiutatud.
Kupatati lennukisse, mul oli see koht ukse kõrval, kus meil tavaliselt istub mõni kogenum vend ja aitab jälgida õpilaste hüppeid. Sealt oli hea vaadata kui teised uksest välja läksid. Eks mul oli tol hetkel ikka hirm, kas need varjud lahti lähevad. Siis ma paaniliselt vaatasin, et kas ikka kõigil, kes enne mind hüppavad on varjud lahti jne. Lõpuks kui püsti tõusin, siis eks see mürin sealt lennuki ukse tagant ja vihisev tuul oli mõnusalt hirmus küll. Hüppasin oma hüpperingi pealt teisena.
Mõelda polnud midagi. Esimene mees läks välja, mina astusin talle järgi ja kogu moos. Ukse taga tundsin seda tunnet, kuidas emake maa mind enda poole tõmbab, kuigi stabiilkuppel hoiab natuke tagasi, aga noh… ilge kolin ja mürin, kiiver käib praktiliselt peas ringi. 3 sek olin 1.5 ruutmeetrise stabiilkupli sabas tolgendanud. Tõmbasin ise rõngast. Täpselt ei tea, kas avasin ise või avas automaat. Aeg oli enam vähem õige. Stabiilkukkumise ajal võttis mul ikka röögatuse suust välja.
Siis käis selline riide kloppimise heli ja kõik müra jäi vakka. Avamisrõngas rippus käe küljes ja kuppel oli suur, valge ning ümmargune. Ümberringi oli ilge vaikus. Lennuk oli ära lennanud, tuules sahisevad puuladvad on kaugel all, autode müra ei kosta. Üksilduse tunne tuli peale. Ja siis rikuti kõik see vaikne idüll tuntud lausega: punane tropp välja.
Yikes! Tuli punane tropp välja sikutada. Natuke veel ja ma oleks ise selle ära unustanud. Aga võibolla, kui ma oleks selle ära unustanud ja mul varuvari ka oleks lahti olnud võibolla poleks ma siis metsa maandunud, ehk oleks varuvarju abiga üle metsa ikka saanud.
See selleks, esimesel hüppel maandumine metsa. Vot tak. Ümmargust varju ei juhi mitte kuhugi.