Raul: esimene hüpe
Oli kevad aastal 1997 ….
…otsustasin langevarjuga hüppamist proovida, sest nägin ülikooli arvutiklassis internetis surfates Sõnumilehe bannerit, mille webmaster Peeter P. Mõtsküla oli sinna sokutanud. Eelnevalt olin käinud paar aastat tagasi Kuusiku lennuväljal kolamas ning küsinud seal päevitavalt mehelt hunniku küsimusi langevarjuga hüppamise kohta. Muuhulgas loomulikult ka “Mis siis saab kui langevari lahti ei lähe?”. Mees vastas, et siis kasutatakse varuvarju ja surma pole juba väga ammu keegi saanud.
Igatahes istusin ma varsti Lasnamäe nõlval vanas Tallinna Lennuklubis ja kuulasin Arsen Dzmanashvili juttu lennukist väljahüppamise kohta ning küsisin talt igasugu lolle küsimusi stiilis, mis siis kui…? Ülejäänud grupp oli vait ja Arsen hakkas juba vaatama, et mingi imelik. Igatahes suutis ta minus usalduse tekitada ja olin nõus jätkama.
Laupäev Kuusiku lennuväljal, tugev tuul, hüpped maapeal tornist ja pukilt ainult. Tornist aitas mind alla oranzhis kostüümis väga rahulik ja sõbralik mees. Hiljem selgus, et mehe nimi on Igor Sorokin. Ka üks rohelises kombinesioonis mees jälgis kõrvalt ja rääkis, et olevat juba hüpanud. Hiljem selgus, et mehe nimi on Peedu ehk Reiko Teepere.
Järgmisel nädalal olid plaanis mingid sõjaväelaste hüpped ning ka meil lubati kohale tulla. Oli neljapäeva õhtu ning passisin jälle Kuusikul ja vaatasin mulle määratud langevarju kõrval lesides kuidas rahvas järjest lennukist alla hüppas. Sealjuures jõudsid 2 sõjaväelast jalaluud murda. Usk tegevuse ohutusse hakkas vähenema.
Lõpuks jõudis aeg kätte, D-5 (~15kg) selga ja Z-5 (~5kg) kõhu peale ning lippude vahele rivisse. Lennukis (milleks oli see tagavaratiibadega An-2) avastasin suureks pettumuseks, et tuttavat Arseni polegi kaasas ja mingi väike vene keelt kõnelev mehike askeldab hoopis ringi. Hiljem selgus, et mehe nimi on Igor Korabljov. Meeleolu oli üsna lõbus ja toimuva üle laheda nalja viskamine stiiliks.
Siis aga pandi mootor käima ja tõusti õhku ning suunurgad hakkasid langema võrdeliselt kogutud kõrgusega. Olin rõõmus, et ei pidanud ukse peal ootama ja esimesena hüppama ja plaanisin lihtsalt eeshüppaja selja taga lennukist välja joosta. Ühel hetkel röögiti kabiinist: “Naa kursjeee”, signaali selles lennukis millegipärast polnud. Hiljem selgus, et röökija oli piloot Artur Milevski. Peale ukse avamist, kui salong täitus kohutava tuule ja müraga tuli hirm ning viimanegi tunne, et tegemist on tavalise lennukisõiduga läks oma teed. Pool rahvast kamandati püsti ja venekeelsete (prigatovitsja, pasholl, pasholl, pasholl) käskluste saatel hakati välja hüppama. Vahepeal pandi uks kinni ja lennuk kallutas natuke. Siis jälle sama refrääniga otsast peale, salong tühjenes kehadest, kuni jooksingi plaani kohaselt ees oleva mehe järel uksest välja.
Kukkusin kuhugi täielikus abituses, ei saanud aru kus ja mis pidi olen, ainult mingi asi tiris kusagilt kaela tagant. Olukord tundus eluohtlik ja otsustasin selle lõpetamiseks proovida rebida rõngast, mille külge lennukis oli kästud käed panna. Järgnes veelgi õõnsam langemine, seejärel raputus ja nägin pea kohal suurt valget kuplit (D-5 80m2). Hämmastav oli täielik vaikus ja rahu võrreldes äsjase müra, tuule, rappumise ja elu eest võitlusega. Meenus punane tropp, mis tuli välja tõmmata varuvarju automaadi ellimineerimiseks. Edasi tuli rõõm turvaliselt kusagil maa ja taeva vahel rippumise üle ning olukord tundus olevat lahenenud. Varsti hakkas aga maa väga kiiresti lähenema ning pöörasin ennast näoga sõidusuunas, nagu oli õpetatud. Kuni lennuvälja ja maantee vaheline mudamülgas mind embusse võttis (hiljem selgus, et selle põhjuseks oli minu liiga varane langevarju avamine ning allatuult ärakandumine).
Tunne läks järsku nukraks, lennukis olnud kaaslasi polnud kusagil, ei saanud arugi kuhu ma nüüd üldse minema pean. Leidsin hiljutise tegevuse olevat nõmeda ja raske. Pealegi tegi see riided poriseks ning mõtlesin oma lennuhimu rahuldamiseks hoopis purilennukursustele minna.
Õhtul nägin Kuusikul kahte meest, kes rõkkasid peale mingite imelike auklike varjudega hüppamist minu imestuseks selges eesti keeles: “Hurraa hooaeg on alanud!”. Sealjuures maandus üks neist kuhugi väga kaugele ning kõvemini karjuv mees käis valge Ford Sierraga tal järel. Hiljem selgus, et karjuja nimi on Wolli ehk Peeter Mõtsküla.
Järgnesid pikad passimised nädalavahetuseti lennuväljal enne järgmiste hüpete sooritamist kuid elamus igast hüppest läks järjest positiivsemaks. Esimesel suvel tegin kokku 10 hüpet. Viimased 3 olid juba 5 sekundilise vabalangemisega. Suve jooksul jõudsin ka Kuusikul ööbimise ja viinamiseni, mis tähendas omade hulka arvamist. Wolli kangesti rõõmustas, et ometi üks eestlane jälle juures, kes asjaga tõsiselt tegeleda viitsib.