BASE

BASE – Nimetus B.A.S.E. koosneb sõnadest Building (hoone), Antenna (antenn või kraana), Span (sild) ja Earth (kalju), mis koondnimetusena tähendab maaga ühenduses olevatelt objektidelt hüppamist. Tavapärase nelja kilomeetri asemel sooritatakse B.A.S.E. hüppeid 50 kuni 200 meetri kõrguselt ning ranitsas on vaid üks varjukuppel. B.A.S.E. hüppamine on lubatud vaid väga kogenud langevarjuritele, kellel on eelnevalt vähemalt 400 tavahüppe kogemus.


Fotod: Maris Oll Torga. ELaK-i 2006 hooaja avamine Tallinna Hipodroomil

3, 2, 1 – with love!

Kell on 4 hommikul. Sa seisad ehitusjärgus oleva pilvelõhkuja tipus, eelviimasel korrusel. Õigemini, mitte tipus, vaid seal, kuhu ehitajad on oma tööga jõudnud – 36-l korrusel. Kõrgus maapinnast on 130 meetrit. Korrus ja viis meetrit kõrgemal on kaks semu. Nad ootavad üleval, millal me läheme. All särab Malmö linn varahommikustes tuledes. Öine torm Taani väinades on täiesti raugenud, ükski puuleht ka ei liigu. Esimene meist ronib üle piirdeaia, mis ehitajate turvalisuseks paigaldatud ja astub pilvelõhkuja servale.
„Okei?”, küsib ta. Vaatad BASE-varju ta seljas, viimane kontroll – „Kõik on okei, all näeme.”
Inimene hingab sügavalt ja loeb: „Three, two, one – c ya!” Ja hüppab pilvelõhkuja servalt alla. Sekund vaikust, siis käib paugatus – vari läks lahti. Paar sekundit hiljem hüppab ülemiselt korruselt mees. Nüüd on sinu kord. Varbad kõlguvad üle pilvelõhkuja serva. All on 130 meetrit tühjust ja siis igasugune ehituskola – soojakud, segumasinad, prahikonteinerid, armatuurteras ja muu. Selle otsa pole plaanis kukkuda – seljas on BASE-vari, mis õigesti pakituna avaneb ruttu ja peaks halvimast päästma.
„Three, two, one – with love!” ja sa hüppad pilvelõhkuja otsast alla. Kohe veel üks sõber. Peale maandumist kiire high-five ja siis ruttu autosse ja minema. Sest politseile ei meeldi, kui majade otsast BASE hüpatakse.

BASE.

BASE tähendab mitte lennukist, vaid fikseeritud objektidelt langevarjuga hüppamist. Lühend BASE koosneb järgnevatest sõnadest: B – building (ehitis), A – antenna (antenn), S – span (sild), E – earth (maa). Viimase alla kuuluvad kaljud, kuristikud, sügavikud. BASE eripäraks võrreldes tavalise langevarjuspordiga on see, et hüpped toimuvad reeglina madalalt. Kui lennukist hüpatakse 4000 meetri kõrguselt, siis BASE puhul määrab kõrguse kalju või maja või antenni kõrgus, mis jääb tavaliselt alla 1000 meetri. Lihtne loogika – mida madalam hüpe, seda ohtlikum ta on, sest maa on väga lähedal ja iga eksimus võib saada saatuslikuks.

BASE-hüppeid on erineva raskusastmega, lisaks kõrgusele mängivad rolli veel mõned tegurid. Lihtsad on hüpped näiteks sildadelt, sest varju avamiskõrgusel pole ümber mingeid takistusi, millele võiks otsa lennata. Majadelt ja antennidelt hüpates on kriitiline moment just see, et avamisel ollakse objektile väga lähedal. Ja keerutav tuul, kehv kehaasend või pakkimisviga võib päädida sellega, et vari avaneb vales suunas ja hüppaja kihutab varjuga objektile otsa. Sellised kokkupõrked lõppevad tavaliselt väga valusalt, hulkade luumurdudega, ka surmaga. Antennidel on lisaks tugivaierid, millele võib samuti otsa lennata, seepärast on näiteks mobiilimastid hüppamiseks suhteliselt kehvakesed.

Kaljud on BASE-hüppamisel kõige suursugusemad objektid. Nad on kõige kõrgemad, nende otsast näeb kaugele, nende otsa ronimine on omaette sündmus, tavaliselt selliste kaljude servale inimene üldse ei sattugi. Et kaljudelt saaks hüpata, peavad nad olema sisuliselt püstloodis, positiivse kaldenurga puhul kukus inimene lihtsalt kohe peale hüpet vastu kaljuserva ja lendaks mööda mäekülge alla surnuks. Täiesti püstloodis kaljusid pole maailmas väga palju, parimad kohad on Norras Kjerag, Trollveggen, Shveitsis Lauterbrunnen, Itaalias Arco, Prantsusmaa Alpides on palju häid hüppepaiku. Ameerikas Yosemite rahvuspargis on El Capitan üks tuntumaid BASE-paiku. Hüpatakse ka kaljudelt, mis ei ole täitsa püstloodis, sellisel puhul kasutatakse vabalangemises tracking-tehnikat, millega viiakse keha raskuskese võimalikult ette ja käte-jalgade asendiga võimalikult suur purjepind võimalikult tahapoole ning lennatakse kaljust lihtsalt eemale.

Kõrgus.

Kui madalalt saab BASE hüpata? Kaljud Norras ja Itaalias on 700-1000 meetrit kõrged ja pakuvad sõltuvalt varustusest ja oskustest kuni 9-18 sekundit vabalangemist, tiibkostüümiga üle minuti. Lauterbrunnen on 500 meetrit kõrge ja ilma tiibadeta sealt üle 5-6 sekundi vabalangemist väga turvaline võtta ei ole. Kuid viimane maailmarekord BASE-hüppamises, kus koos hüppas 30 inimest, tehti hoopis Moskvas, Ostankino teletornist. Seal hüpati 262 meetri kõrguselt. Alla 80 meetri kõrguselt sooritatud hüpped on juba väga ohtlikud. Maani on lihtsalt väga vähe aega ja kui vari avaneb aeglasemalt kui muidu, võib see hüpe viimaseks jääda. Tükk aega peeti teadaolevalt madalaimaks hüpet Rio de Janeiros Jeesuse kuju parema käe pealt – 29 meetri kõrguselt. 1999. aastal tegi seda austerlane Felix Baumgartner. Kuid sildadelt, kus jõgi alt läbi voolab, on teadaolevalt hüpatud ka 25 meetri kõrguselt.

Vastavalt objekti kõrgusele pakitakse erinevalt ka BASE-langevarje. Lihtsustatult saab öelda, et „kõrgetel hüpetel” pakitakse varjud aeglasemalt avanema ja „madalatel” kiiresti. Kõrgetel hüpetel pakitakse varjukomplekti kupli juurde slaider, kangatükk, mis õigesti pakituna libiseb varjutroppe mööda alla ja aeglustab varju avanemist. Madalate hüpete puhul võetakse slaider tavaliselt varjukomplekti küljest ära.

Väga madalalt hüpates kasutatakse alati sundavamist – hüppekaaslane hoiab meduusi (abivari, mis veab BASE-varju ranitsast välja) enda käes seni, kuni põhivari on ranitsast väljas ja peaaegu lahti. Selliselt kiirendatakse varju avamiskiirust veelgi. Selliselt jõuab vari lahti minna vähem kui 20-meetrise kõrgusekaotusega. Käsiavamisega, ehk siis hüppel, kus BASE-hüppaja ise viskab meduusi õhuvoolu, kulub varju avamiseks umbes 50 meetrit kõrgust.

Kui semu pole meduusi sundavamiseks hoidmas, saab sundavamise mehhanismi konstrueerida ka ise. See koosneb nööride või köite süsteemist, mille tõmbejõud on kuni 40 kilogrammi. See kinnitatakse antenni või katuse või muu hüppeobjekti külge ja teine ots meduusilindi külge. BASE-hüppaja hüppab, avamissüsteem tõmbab varju ranitsast välja ja katkeb, kui tõmbejõud ületab 40 kilo.

Illegaalne.

BASE on enamasti illegaalne. Kuid mitte et seadused BASE-hüppamist keelaksid, seda mitte. BASE-hüppamisele veeretavad kaikaid kodaratesse objektide omanikud või haldajad, millelt tahaks hüpata. See on nii Ameerikas, Prantsusmaal, Rootsis, Eestis – sisuliselt igal pool maailmas. Keelamine tuleb kehvast haridusest ja teadmatusest. Kardetakse, et BASE-hüppajad kukuvad end maja otsast surnuks ja siis on majaomanikul pärast kohtus seletamist, kuidas sai tema majas selline õnnetus juhtuda. Paraku käib see samamoodi Eestis. Aga BASE-hüppajad on ühed vähestest, keda nõndamoodi diskrimineeritakse. Ei ole kuulnud, et tervisejooksjaid või jalgrattureid meie maanteedele ei lubataks, sest kardetaks, et nad seal viga või hukka saavad. Ehkki saavad ja igal aastal on need numbrid õõvatekitavalt suured.

Tavaliselt peavad BASE-hüppajad maja või antenni otsa ronima pimeduse varjus ja kõigi eest salajas. Kui BASE-hüppaja jääb Ameerika Ühendriikides politseile pihku, on hinnaks tavaliselt konfiskeeritud varustus (mis maksab poest ostes uuena u 2000 eurot) ning lisaks öö arestikambris. Välismaalastele võib järgneda ka riiki sissesõidukeeld. Euroopas pole lugu sugugi parem. Politsei jälitab BASE-hüppajaid ja trahvid on karmid.

Siiski on paljud kõrged kaljud Norras, Itaalias, Shveitsis ja Prantsusmaal legaalsed hüppepaigad. Samuti organiseeritakse regulaarselt suuri üritusi, kus kogunevad BASE-hüppajad üle maailma ning siis hüpatakse mõnelt konkreetselt objektilt. Maailmas kõige tuntum on Kuala Lumpuris Petronase pilvelõhkujatelt ja teletornist hüppamine. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud Ostankino teletornis organiseeritav nädalane hüppelaager. Norras organiseeritakse kaljudel hüppelaagreid, kus kaljude otsa ei pea ise ronima, vaid sinna viiakse helikopteriga. Aga kui BASE-hüppajal tuleb hüppeisu peale, tuleb ikka sageli salaja kuhugi ronida.

Eestis ei ole tänase seisuga mitte ühegi BASE-hüppamiseks sobiva objekti haldaja lubanud sealt hüpata. Ehkki tänase seisuga on teadaolevalt Eestis sooritatud u. 10 BASE-hüpet. BASE-hüppajad ise ei pea BASE-hüppamist illegaalseks, sest selle tegevusega ei põhjustata kellelegi mitte mingisugust majanduslikku ega moraalset kahju. BASE-hüppajate eetikakoodeks näeb ette, et mitte ühegi hüppe jaoks ei lõhuta mitte ühtegi lukku ega murta maha ühtegi tõket. Hüpatakse vaid siis, kui õnnestub seda teha ilma ühtegi jälge jätmata. Otse loomulikult ei reosta BASE-hüppajad kunagi loodust, kauneid kohti, kuhu nad sattuvad.

BASE-hüppajate seltskond annab välja BASE-numbrit. Seda alustas 1980-ndatel Ameerikas Carl Boenish, BASE-hüppaja, kes ise suri 7. juunil 1984 Norras Trollveggenilt hüpates. BASE-number väljastatakse vaid neile, kes on hüpanud kõigilt neljalt erinevat tüüpi objektilt ja saavad seega sõna „BASE” kokku. Maailmas on selliseid inimesi tänase seisuga alla tuhande, Eestis on üks BASE-numbri omanik. Seda numbrit respekteeritakse kui teatavat BASE-hüppaja staatust, selle numbri läbi on teada, et tal on teatav BASE-hüppamise kogemus.

Surm.

BASE on tõenäoliselt maailma kõige ohtlikum spordiala. Nick di Giovanni on BASE-hüppaja, kes hoiab silma peal BASE-hüppajatega toimunud õnnetustel. Ta on pidanud statistikat alates 1981-st aastast ja numbrid kõnelevad karmi keelt. Kui inimene on aktiivselt 5 aastat BASE-hüppamisega tegelenud, piire pidevalt edasi lükanud ja teinud aina hullemaid trikke, siis on kolm võimalust – inimene kas loobub BASE-hüppamisest, ta saab nii tõsise vigastuse hüpates, et ei saa jätkata või saab surma. Alates 11. aprillist 1981 on teadaolevalt BASE-hüppel saanud surma 85 inimest. Absoluutnumber pole väga suur, kuid BASE-hüppajaid on ka väga vähe ja BASE-hüppeid sooritatakse samuti suhteliselt vähe.

BASE-hüppajaid peetakse hullumeelseteks. Kuid need inimesed käivad eksistentsiaalsetele piiridele lähemal, kui enamus meist ja nad armastavad seda ala. Ja mitte tuimade hallide silmadega nagu Vargamäe Andres oma tööd, vaid kirglikult. BASE-hüppajate seltskond on üle maailma väga sõbralik ja ühtne. BASE-hüppajad jagavad alati omavahel infot ja kogemusi. Sest kõik saavad aru, et BASE on ohtlik ja üksteisele peab abiks olema. Kui algaja lumelaudur või surfar võib rahulikult proovida ja õppida ja rahulikult areneda, siis BASE-hüppamisel peab igal hüppel sisuliselt kõik õigesti minema. BASE-varjukomplektis ei ole varuvarju ja sellest poleks ka kasu, hüpped toimuvad nii madalalt, et seda ei jõuaks kasutada. Naine või mees, kes seisab maja või kalju serval ja tahab sealt alla hüpata, peab olema igakülgselt ette valmistatud. Tõenäosus, et ilma igasuguse hüppekogemuseta inimene BASE-hüppel surma saab, on sisuliselt 100%. Seepärast on põhjalik ettevalmistus, enda harimine ja endast targematega nõu pidamine BASE-hüppajate argipäev.

3, 2, 1 – c ya!

Vahetult enne hüpet loevad BASE-hüppajad tavaliselt count downi hüppeni ja sinna lõppu „c ya” – „näeme.” Sest me tahame alati, et kõikidel hüppekaaslastel läheks kõik hästi ja et me näeksime all.

Toomas Talts
BASE #910